Friday, July 27, 2012

6. Peatükk // Vale

Isis seisis vestibüülis ja kirjutas teadetetahvlilt tunniplaani maha, püüdes keskenuda sellele, mida ta kirjutas, kuid ikkagi häiris teda hõberebane. Loom vaatas talle suurte silmadega otsa.
Tüdruk oli üritanud rebast tuppa jääma sundida, kuid see oli osutunud võimatuks.
Saanud kogu tunniplaani paberile kirjutatud pistis tüdruk paberi kotti ja tormas see järel saali, et enne esimest tundi süüa. Aktuse oli ta eelmisel päeval maha maganud.
Rebase kaotsi mineku pärast ta ei kartnud, kuna loom püsis tal koguaeg tihedalt kannul. Isis oli looma nimetanud eelmisel õhtul Ghost'iks.

Haaranud saalist kaasa kolm vorsti saia ja andnud kaks ka rebasele tõttas tüdruk jälle saalist välja trepidest ülesse, et jõuda rassiõpetuse klassini, mis pidi asuma üheksandal korrusel. Tüdruk oleks tahtnud Winter'i maha lüüa selle eest, et ta esimeseks tunniks selle oli nende klassile pannud.
Siiski jõudis ta üpris väsinult klassini enne tunni algus ja oli jõudnud ära süüa ka oma võileivad. Klassi uks oli lahti, nii et tüdruk sai juba õpilasi täis klassi minna. Ainult õpetaja oli veel puudu.
Klassil olid hallid seinad ja üpris ära lõhutud lauad. Tüdruk istus esimesse pinki aknapoolses reas, otse õpetaja laua ette, kuna kõik teised kohad olid juba ära võetud.
Rebane vudis tüdrukule järgi ja sättis end Isis'e koti varju, nii et teda ei olnud näha.
Koheselt tuli ka õpetaja, üpris vanaldase väljanägemisega vampiir.
Naine jagas neile rassiõpetuse õpikud ja käskis esimese peatüki läbi lugeda, kirjutades ise suurelt tahvlile "INIMESED".

Tund sai suhteliselt kiiresti läbi ja õpetaja jättis neile kodus peatüki veel kord üle lugeda.
Isis oli üks esimesi kes klassist lahkus ja võttis suuna elementide klassile, kus pidi toimuma kaks tundi järjest.
Väike rebane oli jälle koguaeg Isis'e kõrval, kuid õpetajal õnnestus loom mingi ime läbi klassi ukse taha istuma sundida.
Need kaks tundi tundusid Isis'ele lõpmata pikad, kuna ta ei osanud oma veetaltsutamis võimega veel midagi peale hakata.
Tüdruk puhises vihaselt, kui vesi tema ees klaasis ei teinud muud kui ainult loksus.
"Kujutle kuidas see klaasist välja tõuseb." õhutas õpetaja ja Isis põrnitses teda vihaselt.
"Pane silmad kinni." soovitas õpetaja.
Tüdruk pani silmad kinni, käed totakalt klaasi kohale üles tõtsetuna ja kujutles, kuidas vesi kraatsiliselt klaasist välja lae suunas kerkib.
"Väga hea." lausus õpetaja ja selle peale tegi Isis silmad lahti, hetkeks nägi ta neid spiraale, mida ta kujutlenud oli ja sai siis läbi märjaks.
Kaks teist veetaltstuajat temast laud ees pool möirgasid selle peale naerda.
Tüdruk krigistas hambaid ja viskas neid oma klaasiga, mille üks poistest vaevata kinni püüdis ja see järel uue veega Isis'ele tagastas.

Tüdruk jõllitas klaasi, kuni õpetaja teiste õpilaste tegemist vaatama läks ja üritas ette kujutada, kuidas vesi üles tõuseb. Tunni lõpuks pidi ta vormima palli, mis vähemalt kümme sekunditki klaasi kohal õhus püsib.
Vesi liigatas end vahetevahel, kuid jäi siis uuesti liikumatult seisma kui Isis'e keskendumisvõime kadus.
Tüdruk pani uuesti silmad kinni ja sai jälle märjaks, kui ta need avas ja nii mitmeid kordi järjest.
Poisi, kes tema üle ennem naernud olid, olid oma tunni tööga ilmselt valmis saanud ja saadeti nüüd Isis't aitama. Nad said päris korralikult naerda ja pidi Isis'ele koguaeg vett juurde tooma.
Lõpuks kui kaks piinarikast tundi läbi said, oli Isis loik märg. Õpetaja aurustas vee tema riietest, kuid Isis'e tuju see paremaks ei teinud.
Järgmine tund oli kahevõitluse tund. See pidi asuma kahevõitluse tornis.
Isis hilines tundi mõned minutid, kuna ta eksis lossis ära.
Deemonist meesõpetajal, kes nägi noor välja, kuid oli üle 80 aasta vana, nagu ta neile ütles, ei paistnud Isis'e rebasest sooja ega külma olevat. Kuna tüdrukul õnnestus häda pärast veest ainult pisike pall õhku hõljuma panna, anti Isis'ele puust latt ja saateti ta poksikotti nüpeldama.
See kord naeris juba suurem osa klassist. Isis'e nägu värvus vihast punaseks ja puust latt mruds tüdruku võimsate löökide all peagi puruks. Tunni lõpuks oli ta murdnud 8 latti ja poksikotist polnud ka midagi eriti suuremat järele jäänud.
Tüdruk lahkus klassist enne, kui õpetaja oleks teda seda sodi koristama pannud, mis poksikoti seest välja valgus.
Matemaatika tund möödus kiirelt. See kord Isis'e üle ei naerdud.
Peale matemaatikat tuli tüdrukul vaba tund.
Isis veetis selle tunni loodusõpetuse klassi vahetus läheduses ühes pisikeses koridoris.
Tüdruk vaatas Fol'i antud käevõru ja see muutus Isis'e pilgu all jääkülmaks.
Väike mustapeaga tüdruk kõõlus trepi peal, mis viis esimesest keldris alumisele keldrile ja kissitas silmi, mis polnud valgusega harjunud.
Must hunt kraapis mullast keldri põrandat, kaevates sinna sisse üpris sügava augu ning poetas sinna seejärel valge karbi ajades augu uuesti kinni. 
Hundi sinised silmad pöördusid tüdruku poole, kes kiiresti trepi pealt kadus ja keldrist välja ronis.
Isis võpatas ja lõi silmad lahti karates püsti ning röögatades kella vaatates. Ta oli loodus õpetuse tunni maha maganud, kell oli juba pool kuus, mis tähendas, et ta hakkas hilinema ka õhtusöögile, rääkimata siis lõunasöögist millele ta ka jõudnud ei olnud.
Nädal möödus nagu unenäos, tüdruku vee taltsutamis oskused ei paranenud ja ta mõtles ainult oma unenäole. See ei olnud tema mälestus, kuigi seal oli olnud tüdruk, kes nägi välja nagu tema ning hunt, kes oli tema isa. Samuti oli tegevus toimunud nende maja keldris.
Tüdruk kibeles keldrisse tagasi saamist, kuna ta tahtis teada, mis oli olnud karbis, mille ta isa maha oli matnud.



Laupäeva hommikul läks ta metsa otsima seda väravat, mille kaudu ta Varjuga reisinud oli, kuid tüdruk eksis metsas üpris lootusetult ära ja kasu ei olnud suuremat ka ta sabas tilbendavast Ghost'ist.
Tüdruk koperdas rebasele mitu korda otsa, ja lõpuks suutis loom veel kuidagi ära ka kaduda, kuigi ennem oli temast lahti saamine olnud totaalselt võimatu.
Tüdruk veetis tunde metsas rebast otsides. Lõpuks ta looma ka leidis, ühe puu juurde vahelt, kuhu too oli suutnud kinni jääda.
Tüdruk aitas looma lahti ja üritas uuesti väravat leida, kuid ta oli Black Stonest juba üpris kaugele eksinud. Ühtegi tuttavat puud ta kuskil samuti ei näinud.
Isis istus korraks maha puhkama ja silitas mudast rebast, kui see talle sülle ronis.
Tüdruk ärkas selle peale, et rebase raskus ta süles mitmekordistus. Tüdruk tegi silmad lahti ja vaatas üllatunult poissi ja tolle pead, mis tema süles oli. Tegu oli tollega kes ta tunnelitest välja oli juhatanud. Myr magas sügavalt.
Isis'e käsi oli poisi tumedates juustes ja ta ei julgenud seda sealt ka ära võtta, kartes poissi äratada.
Tüdruk ei kõhelnud hetkekski selles, et poiss oligi see rebane, kelle Fol talle saatnud oli. Vaevalt, et mees mingite ehtsate rebaste välja õpetamisega vaeva näha viitsid, et siis nende peas pärast urgitseda, otseloomulikult saatis ta tüdruku järele valvama inimese.
Isis'e nägemist hägustas hetkeks viha poisi vastu, kuid ta sundis end rahunema. Tüdruk oli viha sööstu ajal Myr'i juukseid sikutanud ja poiss liigatas nüüd kergelt.
Tüdruk pani uuesti silmad kiiresti kinni ja teeskles magamist. Paistis, et poiss oli oma veast aru saanud, kuna peagi istus Isis'e süles jälle rebane.
Tüdruk teeskles ärkamist olles ise samas maru vihane, et poiss tema järgi niimoodi nuhkimist jätkata kavatses. Tüdruk otsustas, et ta ei vaheta enam kunagi rebase juures olekul riideid.
Ta oli küll silmanurgast näinud, kuidas loom iga kord käpa silmade peale pani, ja ta oli seda veel armsaks pidanud, kuid sellegi poolest. Tüdrukule ei meeldinud mõte, et ta takjast rebane on muunduja.
Tüdruk lükkas Ghost'i oma sülest maha ja tõusis püsti. Väljas oli juba videvik, ta oli üpris kaua maganud.
Isis ohkas kergelt ja kortsutas siis rebase poole kulmu. Tüdruk pööras peagi pilgu loomalt ning vaatas metsas ringi. Tal polnud õrna aimugi, kust poolt ta tulnud oli.
Tüdruk hakkas jälle suvalises suunas astuma, hõberebane, või siis pigem muunduja, sabas.
Nad tiirutasid metsas üpris kaua ja mida kaugemale nad jõudsid, seda võõramaks ja suuremaks puud muutusid.
Tüdruk ja rebane jalutasid öö läbi. Koidikul andis tüdruk lõpuks alla ning vajus mingi üüratu tamme alla istuma. Lükates rebase oma sülest maha, kui muunduja sinna tahtis ronida. Rebane vaatas talle üpris üllatunult otsa.
"Ole õnnelik, et ma sind ära ei ole söönud." nähvas ta loomale ning pani siis silmad kinni. Lumes oli külm ja ta ei saanud seekod magada.
Peale paaritunnist lumes magamiseks sobiva asendi leidmist tõusis tüdruk uuesti püsti ja alustas suvaliselt teed. Rebane, kes oli magama jäänud, jäi maha.
Üksi jäänuna hakkas tüdruk igal pool nägema mingit tumedat välgatust. Kui see puu taha kauemaks jäi, nägi tüdruk hundi saba, kuid nii pea, kui ta looma poole jooksis, tormas see eest ära.
Tüdruk lootis, et tegu on mõne ta õe, või vennaga. See loom ei tundunud tavalise hundi moodi, kuna ootas teda pidevalt järgi.
Neid eksles hundi sabas üpris kaua, ja koperdas lõpuks mingi puu juurde taha, kaotades looma täielikult silmist.
Neid võpatas, kui ta Mirau'd lumes lähemale sumpamas nägi. Muunduja silmad põlesid süüdistustest, mis looma lähemale jõudes ka Isis'e peas kajama hakkasid.
Kass muundus poisiks ning tõmbas tüdruku püsti ja vedas seejärel puude vahelt välja lossi juurde. Isis ei suutnud uskuda, et ta sellele nii lähedal oli olnud. Ta oleks ometi mingigi koha ära pidanud tundma, või oma jälgi lumes nägema pidanud.
Ghost, või siis Myr, istus lossi ukse ees ja tormas Isis'ele ja Mirau'le vastu niipea, kui ta nad ära tundis.
Mirau lõi rebase jalaga eemale, mitte eriti tugevasti, kuid piisavalt, et ta teelt eemale lükata. Isis'el ei olnud sellest kahju.

Pool tundi hiljem istus Isis jälle Varju kabinetis ja laskis Mirau'l endale loengut pidada. Peale seda tulid Vari ja Winter kes kordasid sama jutu veel üle, enne kui tüdruk lõpuks uuesti oma tuppa pääses.
Uksel kaalus ta Ghost'i uksetaha jätta, kuid mõtles siis ümber ning lasi rebase sisse.
"Ma ristin su ümber." lausus tüdruk, kui ta oli voodile istunud ja keelanud rebasel enda kõrvale hüpata, kuna too oli märg ja mingil põhjusel ka mudane.
Ghost vaatas talle ootavalt otsa ning tüdruk muigas õrnalt. "Su uus nimi on Vale." lausus tüdruk. Isis ei olnud päris kindel, kas Myr sai aru miks, või ei, kuid inimeseks ta siiski ei muutunud. Tüdruku muie muutus mõruks. Käratanud Vale peale veel kord, et too voodisse ei roniks, läks tüdruk magama.


Sunday, July 15, 2012

5. Peatükk // Teine hõbedane kett

"Isis!"
Tüdruk võpatas oma nime kuuldes ja vingatas siis valust, kui kett veel tulisemaks muutus. Hetke pärast jahtus see õnneks maha, sama kiiresti, kui oli tuliseks muutunud.
Tüdruk tõusus veidi valust šokeerituna püsti ning vaatas otsa Winter'ile, kes ilmselt just sinna jõudnud oli.
"Mida sa teed? Vari otsis sind igalt poolt!" urises mees vihaselt ja rapsas tüdrukul käest kinni.
Winter ja Isis kõndisid metsas umbes tund, või pisut rohkem, enne kui nad Black Stone juurde jõudsid.
Isis kortsutas kulmu. Tüdruk ei saanud aru, kas see oli mingi nõudis, et ükskõik kuhu ta ka läks, ta alati koolile nii lähedal asus.
Nad läksid lossi sisse ning Winter vedas üpris hingetu ja väsinud tüdruku kangekaelselt enda ja Varju torni.
Ta vedas tüdruku tuppa, mida Isis ennem kunagi näinud ei olnud. Tegemist oli ilmselt kas Varju või Winter'i kabinetiga.
"Oota." käskis mees jätkuvalt vihaselt ning tuiskas uuesti toast välja, jättes Isis'e üksi ruumi, kus oli ainult üks laud ja kaks tooli, üks laua taga, ning teine selle ees.
Tüdruk ootas toas umbes veerant tundi, enne kui Winter koos õega tagasi jõudis.
"Ära mitte kunagi enam nii moodi ära kao!" plahvatas Vari kui ta Isis't märkas.
"Kuhu sa üldse läksid?" jätkas naine.
"Ma.." alustas Isis ning hakkas siis köhima. Miski kõditas ta kurku kohutavalt. Kui köhahoog üle oli läinud üritas tüdruk uuesti alustada.
"Ma läksin keldrisse ja kukkusin läbi alumise korruse põranda ühte tunnelisse, ma ei saanud sealt enam välja ja läksin mööda tunnelit päris kaua edasi, kuni jõudsin mingi redelini ja pääsesin välja.." Isis peatas end ja vaatas üllatunult Varjule ja Winter'ile otsa, kes teda pahaselt vaatasid. Tüdrukul polnud õrna aimugi, kust selline jutt tuli. Tal oli plaanis olnud kaksikutele kõik ausalt ära rääkida.
"Aga kuidas sa metsa sattusid?" küsis Vari, kelle nägu oli jälle pisut heatahtlikumaks muutunud, mitte nagu Winter'i nägu mis oli jätkuvalt pahane.
Tüdruk kehitas õlgu, ta ei julgenud rohkem rääkida, sest kartis, mida öelda võib. Kett tüdruku käe ümber oli soojemaks muutunud, kuid Isis avastas selle alles siis, kui see uuesti jahtuma hakkas. Tüdruk võpatas ja vaatas oma käe poole, mille peale tegid seda ka Vari ning Winter.
"Kust sa selle said?" küsis Winter kükitades ja Isis'e käest kinni võttes, et ketti uurida.
Isis'el lõi silme eest kergelt virvendama ja ta tõmbas käe Winter'i haardest välja nagu oleks ta kõrvetada saanud. "See on minu oma, ma pillasin selle kunagi keldrisse." nähvas tüdruk ja oleks kohe peale seda kätt suu ette lüüa tahtnud, kuid ainult tüdruku mõtted allusid ta kontrollile. Isis tajus, et kett oli jälle soojaks muutunud.

Vari näitas Isis'ele kätte ta toa, et teised õpilased ei hakkaks imelikuks pidama seda, kui Nigra direktrissi ja direktori tornis vahetpidamata käib.
Tüdruku tuba oli pisike, kahe voodi suure riietekapi, väikse laua, tooli ja suure aknalauaga.
Isis vedas ühest voodist teki ja padja aknalauale ja tegi endale sinna väikse pesa, pugedes ise seejärel tekivoltide vahele.
Tüdruk vaatas mõne hetke loojuvat päikest, kuid pööras siis pilgu hõbeketile püüdes seda üpris loiult uuesti käe ümbert ära saada. Tulemuseks oli see, et kett muutus ähvardavalt soojaks ja Isis jäi seda lihtsalt vahtima.
Hõberebane nägi üpris realistlik välja. Silmade asemel oli sellel kaks imetillukest läbipaistvat kivikest, mis murdsid valgust. Võib-olla oli tegu ka klaasiga.

Isis ärkas järgmisel päeval, kui päike juba kõrgel oli. Vähemalt ta arvas, et järgmisel päeval, kuid kui ta Varjuga saali juures kokku sai kuulis tüdruk oma kohkumuseks, et oli terve eelmise päeva maha maganud. Järgmisel päeval pidi hakkama kool.
Tüdruk tuias peale söömist mööda lossi ringi nagu zombie ja läks seejärel raamatukokku, et sealt Lõpmatuse Suudluse kohta uurida.
Raamatukogus ei olnud mitte kedagi, isegi raamatukoguhoidija oli kuskil tagaruumis nii et tüdruk sai vabalt kõiki raamatuid sirvida, ilma et keegi teda imelikult vaadanud oleks.
Tüdruk väsis peagi püsti seismisest ning võttis parasjagu käsi oleva raamatu nimega "Vere võim" ja istus ühte tugitooli.

Raamatus oli Lõpmatuse suudlusest juttu vaid ühes pisikeses lõigus, mis asus peatüki "Vampiiri veri" all.

Vampiiri veri, mis on raskesti kättesaadav, kuid annab selle joojale jõudu ning paneb haavad kiiremini paranema on ka üks Lõpmatuse Suudluse olulisemaid koostisosasid.

Tüdruk sirvis raamatut veel veidi, kui pani selle siis kinni ja viis riiulisse tagasi. Kuni ta uut raamatut otsis tuli raamatukogu hoidija tagaruumist tagasi ning ka kaks võõrast tüdrukut tulid raamatukokku laenutatud raamatuid tagasi tooma.
Isis valis välja üha uusi raamatuid ja sirvis neid läbi, kuid sai ainult teada, et elementali veri on suures koguses vampiiridele surmav ning mõjub hiigelmuundujatele uimastavalt.
Isis võttis ette järgmise riiuli, ja leidis sealt raamatu, mida oli otsinud. Tal oli ka kodus selline olnud.
Lapanud raamatud "Jõud tilgast" avastas ta pettumusega, et raamatust olid pooled lehed välja kistud. Ka see lehekülg, mida ta otsis.
Raamatut tagasi riiulisse pannes avastas tüdruk aga teiste raamatute vahlet üpris pisikese ja vanamoelise raamatu, mille pealkiri oli "Lõpmatuse Suudlus".
Tüdruk võttis raamatu ja naasis oma tugitooli.

Paar tundi hiljem oma toas vahutas Isis vihast. Lõpmatuse Suudlus oli segu vampiiri ja deemoni verest mida oli keedetud sinise leegiga ja lisatud seejärel sellele tilk inimese verd pidi see seisma vähemalt aasta, kui mitte kauem, enne kui see valmis pidi saama ja siis tuli sellega ilmselt veel midagi teha, kuid kes iganes seda raamatut viimati vaadanud oli, oli ülejäänud osa raamatust tindiga üle valanud.
Selge oli see, et ise ta Lõpmatuse Suudlust teha ei saanud, aga tal polnud samas ka aimugi, kuidas teisiti seda saada.
Palavikuliselt toas edasi-tagasi jalutades hakkas Isis'e peas kumisema vaikne hääl. Hääl oli ilus, kuid äärmiselt häiriv, olles midagi kassi kräunumise ja koera haukumise vahepealset.
Isis võpatas, kui kohutav kolin koridoris ta oma mõtetest välja rebis.
Tüdruk lõi oma toa ukse lahti. Koridoris olnud tüdrukud vaatasid midagi, mis oli Isis'e toa ukse ees.
Tüdruk langetas pilgu ja nägi väikest hõbedase kasukaga rebast ja Mirau'd. Kassmuunduja oli rebasest suurem ning ta lohistas rebasepoja Isis'e tuppa.
Isis vahtis veel hetke tummalt kohta kus rebane ja kass olnud olid, vaatas seejärel otsa mõnele koridoris olevale tüdrukule ja tõmbas siis ukse kiiresti kinni.
Mirau oli vahepeal inimeseks muutunud ja hoidis rebasekutsikat kaelanahka pidi käest.
"Lase ta lahti, lollakas." käratas tüdruk rebast enda kätte tõmmates.
Mirau oli Isis'e agresiivsusest üpris üllatunud, kuid Isis ei lasknud end sellest häirida. Hõberebane oli midagi mis rippus ta parema käe ümber olevas keti otsas ja ta lootis, et äkki tollel loomal on talle mõned vastused.

Isis ja Mirau kärkisid päris pikalt, kuni poiss uuesti kassi kuju võttis ja Isis ta toast välja lasi.
Hõberebane oli Isis'e süles rahulik, kuid muutus taas närviliseks, kui tüdruk ta voodile asetas.
Isis kükitas voodi kõrvale ja silitas looma õrnalt mille tulemusena too uuesti maha rahunes.
Rebane nuuskis hõbeketti mis tüdruku käe ümber oli ning vaatas siis suurte silmadega Isis'ele otsa ning tõstis seejärel pea kõrgemale paljastades samasuguse hõbedast keti, ainult massiivsema ja selle otsas rippus suhteliselt suur ümbriku kujutis, mis käis hingedega lahti. Seal sees oli kiri.
Tüdruk võttis kirja looma kaelast ning voltis selle lahti:

Kasuta oma mälu, et Lõpmatuse Suudlust leida. 
Jäta rebane endale ja pane talle nimi. Ta teab, kus mind leida.
Fol.

Wednesday, July 11, 2012

4. Peatükk // Maa-all

"Tule siia, Nigra."
Isis võpatas, hääl kajas igaltpoolt vastu ja tal polnud aimugi, kust suunast see tuli.
"Kus sa oled?" tüdruku hääl värises kergelt. "Kes sa oled?"
Mahe naer ajas tüdrukule külmavärinad peale. Isis kuulis samme, kuid tal ei olnud aimugi, kust need tulid, kuna kaja tõttu tulid need tema jaoks igalt poolt.
Võõras krahmas Isis'e õlast nii tugevasti kinni, et see tegi haiget. Isis surus huuled kokku, et mitte häält teha ja lasi võõral end vedada.
Nad kõndisid päris kaua, kuni jõudsid ilmselt mingi ukseni, kuna kuulda oli kerget võtmete kõlinat ning siis avanes uks ja Isis tabas õrna valguse, mis kuskilt eesoleva tunneli lõpust paistis. Võõras lükkas tüdruku tunnelisse ning lukustas ukse nende järelt.
Tüdruk oli juba vaikselt valguse suunas liikuma hakanud ja kõik muu peaaegu unustanud, kuid võõras krahmas tal uuesti käest, seekord küünarnuki juurest.
"Kes sa oled?" nõudis tüdruk uuesti. Alles nüüd hakkas temas tekkima väike paanika. Tal ei olnud õrna aimugi, kus ta oli, ja kellega koos ta oli. Vari oli teda ennem otsinud, ja tüdruk ei tahtnud, et naine muretseks.
"Lõpeta ära!" käratas Isis korraga kätt võõra haardest välja rapsates. Kuna see tuli ootamatult siis tal see ka õnnestus.
"Vari otsib mind, vii mind tagasi." käsutas tüdruk nagumuuseas.
Tüdruk tajus, kuidas võõras hämaruses naeratas.
"Sa ei ütle mulle, mida ma teen, või ei tee."

Umbes viie minuti pärast oli Isis võõrale vaidluses alla jäänud ja mees, nagu Isis oletas, lohistas teda edasi tunneli lõpus paistva valguse suunas, kuna tüdruk keeldus ise kõndimast. Siiski hämmastas teda mehe jõud. Ta ei olnud küll teab mis raske, kuid mees lohistas teda enda järgi vaid ühe käega ja ei ilmutanud mingeidki väsimuse tundemärke, ja samas tundus võõra nahk Isis'ele korraga nii külm kui soe, nagu ta tolle hingeõhk, nii et ta ei uskunud, et tegu võiks olla vampiiriga.
 Tunnel ei olnudki väga pikk ja selle lõpus oli järjekordne uks, mille mees lukust lahti tegi.
"Ma tõin teie väikse õe." lausus mees vaikselt, üpris omapärase õelusega. Isis jäi juhmilt ruumis ringi vahtima. Kuna seal oli suhteliselt valge, siis kulus tal mõni hetk, et valgusega harjuda. Ruumis olid kaks suurt kongi. Ühes olid Ryan, Ophelika, Albus, Simon, Isabella ja Wandere ning teine oli tühi.
"Oota siin." käskis mees karmilt tüdruku põrandale trelline juurde istuma pannes ja seejärel ise kongidega ruumi lõpus olevast uksest välja minnes.
Isis ootas pisut, ning ajas end siis kiiresti istuli.
"Wanda!" sosistas tüdruk kätt trellidevahelt kongi ajada püüdes, kuid sai siis üpris kõva elektri löögi.
Mitte keegi ei paistnud teda kuulvat, kõik hõljusid juskui kuskil oma maailmas saamata päris täpselt aru mis nende ümber toimub. Isis'e algne kimbatus kasvas ahastuseks ja ta tõmbus trellidest eemale, kuna need kiirgasid ebatavalist soojust, mis tüdrukule ei meeldinud.
Isis ajas end püsti ja püüdis saada lahti ust mille kaudu ta ruumi lohistatud oli, kuid asjata. See oli lukus. Neid katsus ka ust, mille kaudu võõras välja oli läinud. See oli lahti, kuid ukse taga oli jälle mingi kottpime ruum, kus Isis mitte midag ei näinud.
Sellegipoolest astus tüdruk sinna sisse ja kõndis sirgelt vastu seina. Sein tüdruku kätte all ei olnud aga kivist, vaid kaetud mingi riidega. Isis kobas seda kergelt ja oletas, et tegu oli mingit laadi seinavaibaga, kuna mõned sentimeetrid eemal puudutas ta käsi jälle külma kiviseina.
Uks tüdruku seljataga mürtsatas järsult kinni ning kadus ka see vähene valgus, mis ennem olnud oli tehes Isis'el seest külmaks. Talle meeldis küll pimedus, kuid mitte sedalaadi pimedus. Öösel olid väljas alati kuu ja tähed mille tõttu oli võimalik siiski näha, kuid seal koopas oli tüdrukul tunne, nagu ta oleks lihtsalt pimedaks jäänud.
Kellegi kiired sammud tulid kuskilt mööda koobast tagasi ning peatusid siis uksel.
"Ah, sa tulid siia." see oli jälle see külmavärinaid peale ajav mahe hääl mis tekitas Isis'es korraga nii kimbatust, kui ka kummalist rahu.
Isis tundis kuidas võõras talle lähemale astus ning ta astus kiiresti seina kobades mehest kaugemale.
Võõras tuli talle järele kiiremini, kui Isis'e mõistus võttis ning hetke pärast oli tulikuum käsi tüdruku kõriümber.
"Ära jookse, sina oled esimene."
Isis vingatas valust ning püüdis karjuda, kuid see ei õnnestunud. Tüdruk virutas kõigest jõust jalaga mehesuunas, kuid mida iganes mees ka tüdruku löögi vältimiseks tegi, tabas Isis'e jalg ainult õhku. Vihaselt püüdis tüdruk mehe kätt oma tules olevast kõrist lahti kiskuda, kuid see tegi kätele haiget samapalju kui kõrile ning viha ei olnud piisav, et Isis'st valu suhtes tundetuks teha.
Ja siis põletav valu kadus, mees krahmvas Isis'el taas oma külm-sooja käega õlast ja vedas tüdruku järjekortsesse pimedasse ruumi, või siis koopasse.
Mees surus Isis'e millegile väga kõvale istuma ja lasi temast lahti. Hekte pärast süütas ta toa keskel valguse, pisikese tulekuuli mis laealla hõljuma jäi. Ruum kus nad nüüd olid, oli väiksem, kui teised. Isis istus ühel kivist toolil, mis oli otsekui seinast välja kasvanud ja vaatas juhmilt ringi. Seal oli palju riiuleid mis samamoodi nagu toolgi, olid seinaga üks, puhtast hallist kivist.
Isis püüdis end kivi-toolist püsti ajada, kuid ta tagumik oli justkui selle külge kinni liimitud, nii et see üritus ebaõnnestus tüdrukul valjuhäälse vandumise saatel.
"Mis see on?" nõudis tüdruk siis äkki vaatates hirmunult, kuidas võõras raudtangid ühest riiulist välja võttis, ning toa keskel olevale põrandast väljakasvavale lauale asetas.
Mees muigas kergelt. "Need ei ole sinu jaoks." lausus ta rahustavalt, kuid siiski õelalt.
"Milleks need siis on?" nõudis tüdruk tange seirates.
"Millegi muu jaoks."
Tüdruk krigistas kergelt hambaid, kuid jäi siis vait.
"Kas sa tead, mis asi on Lõpmatuse Suudlus?" küsis võõras samal ajal midagi riiulist otsides.
"Mi-misasi?" kokutas Isis kergelt, kuigi ta teadis väga hästigi, millest mees rääkis.
Lõpmatuse Suudlus oli üks jook, mis tegi sureliku surematuks ning võttis surematuse surematult. Tüdrukul polnud õrna aimugi ainult, miks mees sellest rääkis.
"Sa tead küll." lausus mees rahulikult ja Isis võpatas kergelt.
"Miks sa seda küsid?" küsis tüdruk ettevaatlikult.
"Ma tahan seda." lausus mees keerutamata ning pöördus nüüd tagasi näoga Isis'e ja laua poole, ühes käes väike hõbekett mille otsas rippus pisike rebase kujutis.
"Sina tood selle mulle," lausus mees hõbeketti lauale tekkinud pisikesse kaussi pannes.
"Miks ma peaks?" küsis Isis kulmu kortsutades.
"Sest muidu juhtub nii, et sa ei näe oma õdesid ja vendi enam mitte kunagi." mees naeratas jälle, kui nägi Isis'e ilmet.
"Kuidas ma selle üles leidma peaks?" küsis Isis segatusse sattudes.
"Miks mina? Teised teavad sellest rohkem." lisas tüdruk siis. Ta oli nende perekonnas vanuselt kuues, temast vanemad olid viis deemonit kes tõenäoliselt Lõpmatuse Suudlusest palju rohkem teadsid.
"Sest ma valisin sinu." lausus võõras lühidalt.
"Kes sa üldse oled?" kordas Isis selle peale küsimust mida ta võõrale juba mitu korda esitanud oli.
"Kutsu mind Fol'iks."
Nüüd oli mehel käes juba nuga, millega ta endale kergelt sisse lõikas ning väiksel punasel tilgal kaussi kukkuda lasi.
Seejärel sammus ta tüdruku juurde ja lõikas ka talle sisse, lastes Isis'e verel kaussi voolata. Hetkepärast tüdruku käsi juba paranes.
Fol läks tagasi laua juurde ja asetas kausi lauale. Kausi ümber tekkisid mustad keermed ning mähkisid selle mehe pilgu all endasse. Kui kummaline must udu kausi ümber uuesti kadus, oli selle põhjas ainult see sama pisike hõbekett, veri oli kadunud.
Mees võttis keti ja tangid ning sammus tagasi Isis'e juurde.
"Sa ütlesid, et need ei ole minu jaoks." lausus tüdruk tange märkates võpatades.
Fol muigas. "Ei olegi."
Mees tõmbas tüdruku käe sirgu ja pani keti selle ümber vajutades otsad siis tangitega kokku. Rebasega hõbekett oli kindlalt tüdruku käe ümber.
"Mis see on?" küsis tüdruk juhmilt ketti vaatates, kui mees ta käe lahti oli lasknud.
"Kingitus." jälle see õel naeratus.
"Aga kuidas ma selle ikkagi leian?" nõudis tüdruk uuesti, kui oli keti vaatamise lõpetanud.
"Selle Lõpmatuse Suudluse?" tüdrukul polnud halli aimugi, kus see olla võis.
"Küll sa selle leiad." lausus Fol lihtsalt.
Isis kargas püsti, üllatudes hetkeks, et tal see õnnestus.
"Aga.." alustas tüdruk, kuid jättis siis lause pooleli. Kett ta käe ümber oli jääkülmaks muutunud ja oli korraga türdukule tuttavlik, kuigi ta ei uskunud, et seda kunagi kuskil varem näinud oleks.
"Myr, juhata meie külaline välja." käskis mees karmilt, kui ruumi oli ilmunud Isis'est poole peajagu lühem kahvatu näoga poiss.
Myr viipas Isis'ele kergelt ja hoidis lahti ust, millest ta sisse oli tulnud, seirates pilguga tüdruku käe ümber rippuvad hõbeketti nagu oleks see midagi väga räpast ja musta. Isis'st ärritas see, kuna talle meeldis hõberebane keti otsas, kuid tüdruk ei öelnud midagi, vaid kõndis ruumist välja, jälle pimedusse ja lasi Myr'il end juhatada.
Nad kõndisid üpris kaua pimeduses, kuni Myr Isis'e peatas.
"Mida?"
"Siit tuleb üles ronida." poisi hääl oli vaikne ja mahe nagu Fol'i oma, kuid sellest puudus õelus.
"Olgu." noogutas Isis ja ootas, et Myr ronima hakkas.
"Mine."
"Miks?"
"Sest ma ei tule."
"Miks?" kordas Isis uuesti küsimust.
"Jää vait, ja roni." käskis Myr jämedusega, mida Isis ei olnud oodanud, arvestades, kui arg poiss ennem välja oli näinud.
Tüdruk hingas järsult välja ning kobas siis pimeduses seda, mida iganes mööda ta ronima pidi. Tüdruku käed puudutasid külma metalli. Tegu oli redeliga, nagu tüdruk oletas.
Ettevaatlikult hakkas Isis ronima, pulgad millest ta kinni hoidis, ning millele jalgu asetas olid külmad ja kergelt libedad, mille tõttu ei liikunud ta üles just kõige kiiremini.
Umbes veerant tunnipärast puututas ta pea midagi. Tüdruk sirutas käe välja ning tundis sõrmede all niisket puitu ja rauda. Tegu oli luugiga. Ta üritas seda lahti lükata, kuid miski takistas seda.
Pimeduses pimesi kobades leidis ta lõpuks ühe haagi, mis ilmselt luuki kinni hoidis ning tegi selle lahti.
Nüüd luuk avanes, kui tüdruk seda lükkas. Valgus pimestas Isis't ja tüdruk oleks päärepealt tagasi alla kukkunud, kuid sai õnneks ühest redeli pulgast kinni.
Isis ronis august välja ja virutas luugi uuesti kinni, et vähendada tõenäolsust sinna sisse uuesti kukkuda.
Tüdruk oli keset järjekortset metsa. See tundus umbes sama vana nagu mets mida ta Varju ja Winter'i torni aknast oli näinud.
Tüdruk jäi nõutult ringi vaatama ning kukkus siis väsinult istuli lastes pisaratel voolata. Ta oli väsinud ja näljane. Tal ei olnud õrna aimugi, kust kohast ta Lõpmatuse Suudluse leidma peaks ja ta ei suutnud meenutada õdede ja vendade juhme ilmeid, kui Isis Wandere't hüüda oli püüdnud.
Taas tõusis ta püsti, kuna lumes oli külm ning vaatas ketti mille Fol talle andnud oli. Isis'es lõi põlema viha mehe vastu ning ta üritas ketti käe ümbert ära kiskuda, kuid see oli kohutavalt tugev ning liiga pisike, et seda käe ümbert ära võtta ja lisaks kõigele muutus see tuliseks ning kõrvetas tüdrukut, kui Isis ketiga maadlemist ei jätnud.
"Ai!" röökis tüdruk kätt hoobilt lumme lükates, kuid see ei jahutanud tuliseks muutunud ketti maha.
"Isis!"

Sunday, July 8, 2012

3. Peatükk // Südaöine jalutuskäik

Isis oli lossis olnud juba kolm päeva. Ta oli hoonega tutvunud ja pika selgitamise peale lõpuks järele andnud ja Varjul end ka kooli sisse kirjutada lasknud, kuigi vanemad olid plaaninud ta alles järgmisest aastast sinna kooli panna.
Must kass kes Isis'el mõned päevad tagasi sisse minna oli käskinud, oli muunduja, kes õppis samuti selles koolis. Vari ja Winter ei vaevunud tüdrukule aga seletama, miks nad kahte isikut mängisid. Ega Isis ei küsinud ka.
Tüdruk oli igati rahul sellega, et ta sai suures hoones vabalt ringi luusida ja kohti uurida. Loss oli tõesti suur. Lisaks maa pealsetele korrustele ja tornidele asus päris suur osa lossist ka veel maa-all. Seal meeldis tüdrukule eriti.
Parasjagu istus ta tüdrukute puhketoas ühel eriti kõrgel asuva akna laual. Ta oli päris kaua turnima pidanud, et sinna jõuda. Vari oli käskinud tal südaööl tüdrukute puhketoas olla riietega millega õue saaks minna. Tahtmatult tekitas see kellaaeg Isis'es kõhedust ja uudishimu. Tal nagunii ei olnud plaanis öösel magada, kuid nüüd poleks ta ka parima tahtmise juures und saanud.
Ta istus vaikselt ning siis avanes puhketoa uks ning Vari astus sisse. Seekord oli naine enda tavapärasel kujul. Ta ei märganud Isis't enne, kui tüdruk aknalaualt ühte tugitooli hüppas ning pisut kohmakalt maandudes liiga palju sahinat tekitas.
Naine surus ühe oma pikkadest sõrmedest huultele, et Isis vaiksemalt oleks ning krahmas siis tüdrukult käest kinni vedades ta enda järel vaikselt puhketoast välja ning siis alla vestibüüli ja seal välja õue.
Nad läksid kiirelt lumega kaetud hoovist üle metsa. Naine aeglustas sammu alles siis, kui nad olid juba päris sügavale jõudnud, ning vabastas ka Isis'e käe.
"Me leidsime su siit." Vari viipas enda ümber "Kas sa oskad öelda, kuidas sa siia sattusid?" küsis naine.
Isis vaatas mõne hetke lagendikul ringi ning raputas siis pead. See koht oli talle võõras.
Naine ohkas kergelt. "Tule." viipas ta Isis'ele tüdrukut jälle kooli poole tagasi vedades. Tagasi kooli jõudnud ei läinud nad aga üles Varju ja Winteri torni, nagu Isis oli oletanud, vaid alla. Maa-alla, kõige sügavamal asuvale korrusele, kus Isis ka ennem käinud oli.
Vari avas vanamoelise võtmega ühe ukse, mille tagune Isis'ele võõras oli, kuna ta ei olnud sinna pääsenud. Ukse taga oli suur, pikk ja pime koridor. Naine talutas tüdruku koridorist läbi minnes sirgelt selle taga asuvast uksest sisse.
Järgmine ruum oli üpris suur, ruudu kujuline ning kergelt ümara laega. See ei näinud eriti selle järgi välja, et see kellegi poolt ehitatud oleks, pigem tundus see nagu mingi maa-alune koobas, mille seinad vesi kunagi siledaks oli lihvinud.
Naine läks temaga ka sellest ruumis üle ja seisatas siis seina ees.
Kuna oli pime, siis Isis ei näinud eriti hästi, mida Vari tegi, kuid ta aimas kergelt. Mõne hetke pärast hakkas sein õrnalt sinieses valguses kumama. Seal olid värava taolised metallist uksed, mis valgust kiirgasid. Nendest õhkus külma.
Naine tegi väravad lahti  ja pöördus Isis'e poole.
"See võib sul südame pahaks ajada, või minestusse viia." hoiatas ta enne kui tüdruku värava taga asuvast kiirgavast ainest läbi lükkas.
See oli jääkülm, tüdrukul oli tunne nagu oleks teda veest läbi lükatud, väga külmast veest, või siis pigem udust, kuna see ei tundunud märg. Võib-olla oli see hoopis lumi? Ta kihutas tohutu kiirusega otse alla ja alla, lendamise tunne oli hea, kuid Isis kartis, et ta võib iga hetk oma pea maapinna vastu ära lüüa.
Tüdruk paiskus näoli lumme ja ahmis õhku. Vari plartsatas talle sama moodi järele.
"Sellega ei harju kunagi ära.." pomises naine pahuralt üht kätt otsaees hoides ning end püsti ajades.
"Tule, me peame veel tagasi ka pärast jõudma." viipatas ta Isis'ele kes end ettevaatlikult püsti ajas.
Naine krahmas jälle tüdrukul käest ning vedas teda enda järel. Isis koperdas ja libises tihti, samas kui Vari tema ees hääletult kõndis.
Nad kõndisid üpris pikalt. Päike hakkas silmapiiri tagant vaikselt tõusma, kui nad teeni jõudsid. Teeots oli tüdrukule tuttav ja ka maja, milleni nad peagi jõudsid.
Majaümbrus nägi välja nagu mingi lahinguväli. Maja oli tsivilisatsioonist nii kaugel, eraltatud kohas, et keegi ei olnud seda veel avastanud. Vähemalt politseisse polnud keegi teatanud.
"See on sinu kodu, eks ole?" küsis Vari vaikselt.
Isis noogutas, kätt Varju haardest vabastades ning majale ettevaatlikult lähenedes. Paistis, et seal ei olnud veel rohkem lund maha sadanud. Kogu eelmine lumi oli kõvaks tallatud. Siin-seal oli inimeste ja huntide jalajälgi ning verd, kuid mitte ühtegi laipa.
Isis oletas, et ilmselt olid kõik seega elus ja terved. See oli tohutu kergendus.
"Tule." viipas naine Isis'ele liikudes maja ukse juurde. Isis'est oli uks lahti jäänud, kuid keegi oli selle kinni pannud. Uks ei olnud lukus, nii et Vari sai selle lahti tõmmata. Tüdruk astus pisut sassi majja, mis nägi enam-vähem samasugune välja, nagu siis, kui Isis seal lahkus. Oli aru saada, et sealt oli kiiruga lahkutud, ning et keegi oli pärast veel ka välisjalanõudega toas mütanud.
"Ma lähen kontrollin, ega kedagi metsas ei ole." lausus Vari ja jättis Isis'e üksi tuppa.
Toas oli suhteliselt hämar, kuid tüdruk ei pannud tuld põlema, vaid kõndis lihtsalt kogu maja läbi. Üks asi mis tüdrukule silma jäi, oli see, et keldri ukse võti oli lukuaugust maha kukkunud. Kelder oli koht kus keegi nende perest eriti tihti ei käinud. See oli suur ja sügav, maa-all oli veel kaks korrust, mis tähendas, et maa-alune osa oli sama suur, kui maa pealmine. Tüdruk võttis võtme ja pani lukuauku tagasi, kuid võti ei tahtnud sisse minna. Neid võttis lingist kinni ja surus võtme väigsi tema kohale tagasi, kuid vajutas selle käigus alla kogemata ukselingi. Isis võpatas kui uks avanes ja ta nägi selle taga asuvat sünget pimedust. Uks oli tema mäletamist mööda lukus olnud.
Tüdruk tegi ukse täiesti lahti ja vaatas hetke pimedusse, enne kui sinna sisse astus, et lüliti üles otsida, kuigi ta kahtles, kas tuli enam peale nii pikka aega põlema läheb.
Miski liigutas pimeduses ja võti kukkus lukuaugust uuesti välja. Isis tundis, kuidas miski teda rõhub, tuska peale ajab. Tüdruk leidis lüliti ja tuli läks põlema. Esimene maa-alune korrus oli täiesti tühi, kuid valgus ei ulatanud trepini, mis teisele maa-alusele korrusele viis. Trepil oli kellegi tume siluett.
Uudishimu võttis Isis'es võimust. Ta isegi ei mõelnud, et ta läheb teisele maa-alusele korrusele. Sinna kus nad mõnikord vaid õudusjutte rääkima olid hiilinud ja ka siis peaaegu kohe uuesti kiljudes minema jooksnud. 
Isis astus trepist alla. Lamp vilkus veidi ning kustus siis plaksuga. Tüdruk võpatas kergelt ja alles nüüd võttis ärevus temas maad.
Pime oli keldris vaid sekundi murdosa, nii kaua kuni Isis'el kulus arusaamiseks, et tema ees seisab keegi temast palju suurem, ning hingab talle õhku näkku. Isis ei saanud aru, kas õhk oli soe või külm. Tüdruku ees välgatas põlema väike kollane tulepall mis kogu suure ruumi valgeks tegi.
Tüdruk pilgutas kiirelt silmi, ning kui ta oli enam-vähem valgusega harjunud tõstis ta pilgu ja võpatas kergelt. Nägu mida ta nägi oli imeilus ja üdini võõras, silmad olid suured ja merevaigu karva ning põlesid tule tõttu mille võõras esile oli mananud.
Isis ei tuvastanud võõra sugu, kuid võpatas tolles eemale. Tuli oli kõrvetavalt kuum.
Võõras kallutas pead, ning naeratas õrnalt.
"Isis!" kostis ülevalt Varju hääl, kui ta tüdrukut otsis. Isis pöördus, et Varjule vastu hüüda, kuid võõras kustutas tule ning krahmas temast kinni. Tüdrukul oli jälle samasugune tunne, nagu sellest kummalisest väravast läbi astudes.
Neid prantsatas pimedusse, tüdruk ei näinud midagi, kuid ta tajus, et võõras on seal.
"Vairi!" karjus tüdruk ning ta hääl kajas igaltpoolt vastu. Isis võpatas ja ajas end püsti ja kõndis siis sirgelt vastu mingit seina. Ta ei saanud aru, kuhu oli kadunud võõras, kest temast kinni oli krahmanud, ja kuidas ta jälle oli sattunud mingisse kohta, kus ta ennem oli olnud. Nende keldris päris kindlasti nii hästi ei kajanud.
"Tule siia Nigra."

Thursday, July 5, 2012

2. Peatükk // Black Stone


Ta ukerdas pimeduses, püüeldes valguse poole, kuid iga kord, kui ta sinna jõudis, tõmbus ta tapva valu tõttu tagasi pimedusse. Mõne aja pärast ta enam ei püüdnudki pimedusest välja saada. Valgus tegi haiget.
Kuid siis avastas ta, et valu hääbub, tasakesi. Esimesed südamelöögid tegid haiget ja tüdruk tõmbus taas valgusest eemale. Mõne aja pärast üritas ta uuesti teadvuse poole püüelda. Seekord enam ei olnud nii valus..
Isis lõi silmad lahti ja vaatas ehmunult võõrast kivist lage ning ajas end kiirelt istuli, täpselt siis, kui toast välja viiv uks sulgus. Tüdruk pööras pilgu naisele, kes ta voodi kõrval kükitas. Naise ebamaine ilu hirmutas tüdrukut, kuid ta ei tõmbunud eemale.
Kes sa oled?“ küsis Isis katkendlikult kähiseval häälel. Ta kurk oli nii kuiv, et rääkimine tegi haiget.
Kutsu mind Varjuks.“ lausus naine vaikselt tahtmata ilmselt Isis't rohkem hirmutada, kuid mahe hääl ajas tüdrukule siiski külmavärinad peale.
Vari tõusis püsti ja astus toa teises otsas asuva suure valgest puidust kapi juurde, Isis'e silmapaar teda igal sammul jälitamas.
Naine avas ukse ja võttis sealt välja ühe särgi, mille ta Isis'ele ulatas.
Ma lõhkusin su särgi ära, kui kuulikilde õlast välja võtsin.“ selgitas naine. Isis ei olnudki märganud, et ta särgita oli. „Võta see.“ lausus naine.
Isis'el kulus mõni hetk, et mõelda. Lõpuks võttis ta siiski särgi vastu. See oli pehme ja kerge, kuid materjaali tüdruk ei tuvastanud. See ei olnud oluline. Ta tõmbas särgi selga ja tõusis püsti, et lahkuda, kuid Vari surus ta tagasi voodile.
Oota, mu vend läks süüa tooma, sa oled praegu liiga nõrk, et kuhugi minna.“ lausus naine nüüd karmimalt.
Isis tahtis vastu vaielda, kuid ta ei suutnud. Ta oli väsinud.
Uks avanes ja keegi astus sisse, kuid Isis'e pilk oli langenud toa põrandale. Ta uudishimu võõra vastu oli hetkel liiga nõrk, et end sundida pilku tõstma.
Söö.“ lausus hääl mis tundus rohkem mehelikum, kui Varju hääl, kuid samas oli sellega peaaegu identne. Isis'ele anti kaks võileiba ja pudel veega. Tüdruk sõi, kuna ta oli näljane. Kurgid mis võileibade vahel olid käisid aga sellegi poolest suus ringi. Ta oleks eelistanud, kui nende asemel oleks olnud liha.
Maga.“ käskis jälle üks hääl ja Isis pani end pikali uinudes silmapilk.

Isis ärkas uuesti koidikul. Kuigi toas olid paksud karinad, mis valgust läbi ei lasknud, ei suutnud tüdruk siiski päevasel ajal magada. Kedagi ei olnud toas, nii et tüdruk võttis suuna uksele ja astus sealt välja ning laskus keerdtrepist alla. Seal oli palju uksi, kuid Isis ei pööranud nendele tähele panu. Ta tahtis välja saada.
Võõras, kuid samas mingil määral tuttav lühike umbes 30 aastane pruunide juustega naine tõttas kiirelt trepist üle kolletunud kleidisaba lehvimas.
Oh, sa oled juba üleval?“ naine oli silmnähtavalt imestunud.
Isis noogutas kergelt.
Mine üles tagasi, ma tulen kohe.“ lausus naine põigates sisse uksest, mille ette Isis seisma oli jäänud. Tüdruk kaalus hetke, mida ta tegema peaks, kuid kehitas siis õlgu ning pöördus tagasi keerdtrepi poole, et sealt taas ülesse minna. Tuppa jõudnult jäi ta keset seda seisma.
Naine jõudis mõne hetke pärast tüdrukule järele. Isis küll üllatus, nähes selles kolletunud vanamoodsas kleidis pikka ja sihvakat, ning nooruslikku Varju, kes ei näinud välja vanem, kui 20, lühikese pruunipäise naise asemel, keda ta enne all oli näinud. Tüdruk hoidis oma näo tuimana.
Istu.“ viipas Vari voodile, kus Isis maganud oli. „Winter tuleb kohe, meil on sulle mõned küsimused.“ lausus naine.
Winter?“ küsis Isis lihtsalt vaatates naisele otsa. Ta ei pööranud Varjult pilku ka siis, kui too talle selja keeras, et uks kinni panna.
Minu vend.“ lausus Vari lühidalt.
Kus ma olen?“ ei andnud Isis järele.
Meie esitame küsimusi.“ see oli jälle see sama mehelikum versioon Varju häälest. Kardinad olid akna eest tõmmatud ning aken ise oli lahti. Seal istus üpris pikk, kuid samas kõhn mees. Isis'el polnud aimugi, kuidas too sinna oli saanud. Mehel ei olnud tiibu.
Rahu, tal on õigus küsimusi esitada.“ lausus Vari mehele naeratades.
Winter ei teinud õest välja.
Mis su nimi on?“ küsis ta tüdrukult ronides tuppa sisse, ning sulgedes akna. Ta istus Isis'e kõrvale. Tüdrukul tekkis kange tahtmine võõrast eemale tõmbuda, kuid ta jäi sellegi poolest paigale. Korraks Varju poole vaadanud vastas ta mehele: „Kutsu mind Nigra'ks.“ tüdruk naeratas kergelt ja jättis siis näo uuesti ilmetuks.
Olgu, Nigra.“ lausus Winter õrnalt muiates. „Kuidas sa metsa sattusid?“ küsis mees järgmiseks.
Mis metsa?“ küsis Isis vastu. Ta mäletas ainult metsa, mis asus ta kodu kõrval, kuid selle metsa lähedal ei asunud päriskindlasti ühtegi sellist ehitist, mis oleks olnud nii kõrge. Isis ei teanud jätkuvalt, et ta oli lossis, ta pidas ehitist lihtsalt suureks torniks.
Sellesse metsa.“ lausus mees viibates aknast välja. Isis pööras pilgu korraks sinna, kuhu Winter osutas.
See mets on mulle võõras.“
Kes su vanemad on?“ pistis Vari korraga vahele.
Isis kortsutas kergelt kulmu.
Irma ja Sam.“
Mis su perekonna nimi on?“ küsis naine järgmiseks. Ta silmad olid särama löönud. Mingi kummaline mõistmine oli saabunud ka Winter'i näkku, kuigi Isis ei mõistnud jätkuvalt.
Nox.“ lausus tüdruk.
Kaksikud võpatasid seda nime kuuldes.
Isis?“ Winter lausus selle üpris vaikselt.
Nigra.“ sisistas tüdruk. Talle ei meeldinud oma esimene nimi.
Isis'el ei olnud erinevat värvi silmi..“ lausus Vari vaatates korraks otsa Isis'ele ning pöörates siis pilgu Winter'ile. „Mitte kellegil ei olnud.“
Kaksikud langesid mõtteisse. Isis oli lihtsalt vait ja vahis kord üht siis teist. Midagi oli kaksikutest tuttavlikku, kuid ta ei suutnud meenutada. Ta ei saanud üldse aru, kuidas ta kodust nii kaugele oli jõudnud. Viimane mida ta mäletas oli see, et ta oli majast välja Ryan'ile vastu jooksnud ja siis oli see kohutav valu tulnud ning ta teadvuse viinud.
Irma'l olid rohelised silmad.“ lausus Winter korraga.
Isis oleks kõige parema meelega tahtnud minema joosta. Talle ei meeldinud seda vanainimestelikku juttu kuulata, samas kui ta ei teanud, mis juhtunud oli. Miks ta oli seal, kus ta oli.
Vairi oli oma pilgu vennale kinnitanud ja sellega Isis'e tähelepanu pälvinud. Winter noogutas kergelt, ning ka see ei jäänud Isis'el märkamata. 
"Mis koht see on?" nõudis tüdruk lõpuks, kui keegi jätkuvalt temaga rääkida ei kavatsenud. 
"Black Stone." vastas Vari ajameelselt.
"Black Stone?" kordas Isis üllatunult. Black Stone oli üks kolmest koolist kus mitte inimesed õppisid, juhuslikult see kus olid õppinud Isis'e vanemad ning kus parasjagu õppisid Isis'e kaks vanemat venda ja üks vanem õde, keda ta alles eelmisel õhtul koju oli oodanud.
"Miks ma siin olen?" küsis Isis siis järgmiseks teravamalt, kui algselt plaanis oli. 
"Me leidsime su metsast ja tõime lossi." naine oli pilgu korraks Isis'ele pööranud ning vaatas siis uuesti vennale otsa.
Tüdruk oleks tahnud rohkem vastuseid, kuid nälg sai temast vahepeal võitu.
"Mul on kõht tühi."
Vari ja Winter paistsid teemavahetusest üllatunud olevat.
"Ma tahan süüa, kohe." lasus tüdruk nõudlikult korda mööda mõlemale otsa vaatates. "Ja liha mitte mingeid juurikaid." lisas tüdruk pahuralt. Ta teadis, et kurk ei ole juurikas, kuid tal oli sellest ka üpris suva.
"Ma juhatan su saali." lausus Vari peale väikest pausi. 
"Praegu on hommikusöögiks veel liiga vara, nad katavad alles lauda." arvas Winter selle peale.
"Midagi ta ikka saab." arvas Vari.
"Kes te üldse olete?" küsis Isis järsku jälle teemat vahetades. See oli üks oluline küsimus, mida küsimata ei saanud jätta.
"Selle kooli juhid." lausus Vari. "Tule." viipas ta siis tüdrukule ja hetke pärast võttis Vari uuesti selle lühikese naise kuju ning astus uksest välja, jäädes Isis't ootama.

Umbes kümne minuti pärast olid nad alla jõudnud lõputuna näivast trepist. Nagu Isis teada oli saanud, siis ta oli maganud ehitise kõige kõrgemas tornis, ja saal asus esimesel korrusel. Alla jõudes oli tüdruk juba üpris väsinud. Vairi tegi saali ukse lahti ja lükkas tüdruku sealt sisse, käskides mingil kokkal talle süüa anda. 
Saal oli suur ning avar, seal oli kuus lauda, üks personali ja viis õpilaste jaoks. Köögi toimkonnal oli laudade katmine pooleli. Isis poleks kunagi arvanud, et ühes koolis nii palju kokkasid oleks olnud. 
Isis sõi kiiresti ja kadus siis vaikselt mitte just kõige rõõmsama koka pilgu alt. Tüdrukul polnud aimugi, mis kokal halvasti oli läinud, et too tema peale nii pahane oli, ja ta ei tahtnud seda ka teada.
Saalist välja jõudnud nägi ta koridoride peal esimesi õpilasi, kes jõuluvaheajaks kooli olid jäänud. 
Tüdruku mõtted läksid veidi ajast tagasi inimeste kooli, kus ta õppis, või siis vähemalt oli õppinud enne Black Stonesse sattumist. Kogu ta klass hoidis temast ja ta õedest eemale. Neid oli perekonnas 8 tükki. Ryan, kes käis juba Black Stones, kaksikud Albus ja Ophelika kes käisid samuti Black Stones, kolmikud tema Isabella ja Wandere, kellega ta inimeste koolis oli õppinud, Simon ja poolõde Aryanne. Inimeste maailmas hoitsid kõik nendest eemale. See oli lihtsalt rassiga nii määratud.
Vampiiridega inimesed veel seltsisid, kuna nood olid ligi tõmbavad, kuid mitte deemonitega, deemonid tekitasid inimestes alateadliku hirmu, samuti ka inimeste maailma loomades. Kõik jooksid Isis'e eest minema. Oli ka neid, kes ei kartnud, kuid neid oli vähe ja neid nimetati veidrikeks, tihti olid need väiksed lapsed, kellega Isis alati jännata ei viitsinud.
Tüdruk oli vahepeal jõudnud vestibüüli, kus oli suur uks, mis viis ilmselt lossist välja. Uks oli kinni, ja see oli raske, kuid sellegi poolest suutis Isis seda piisavalt palju lahti sikutada, et end sealt välja libistada. 
Õues oli külm ja tüdrukul oli seljas ainult see särk mille Vari talle andnud oli ning lühikesed püksid, kuid Isis ei mõelnudki sisse minna. Külm ei teinud talle muud midagi, kui oli ainult külm. 
Ta toetas end ukse kõrvale vastu külma kiviseina ja jäi vaatama üpris ürgsena näiva suure metsa poole. Puud olid härmas ja päike peegeldus neid tagasi, nii et Isis pidi silmi kissitama. Ere valgus oli üks põhjus miks talle päevane aeg väga ei meeldinud ja miks ta päikesega magada ei saanud.
Isis, mine tagasi sisse.
Tüdruk võpatas. Ja vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi, kes rääkida oleks võinud.
Kohe.
Hääl muutus nõudlikumaks ning kajas vaid tüdruku peas. Isis silmas musta kassi lumes lähemale sumpavat.
Vari otsib sind.
Kajas hääl. Isis raputas kergelt pead ja läks tagasi lossi, lootes kummalisest häälest lahti saada.
"Siin sa oledki!" Vairi jooksis mööda koridori Isis'e poole. "Miks sa peale sööki tagasi torni ei tulnud?" nõudis naine üpris kurjalt.
"Te ei palunud mul tulla." lausus Isis lihtsalt.
Vari ohkas kergelt. "Tule." 

1. Peatükk // Väike tüdruk


Mis juhtus?“ sosistas naine mehele kõrva ja kükitas siis, et maas lebavat tüdrukut lähemalt vaatata.
Ma ei tea.“ vastas mees ja kükitas seljaga oma õe poole, et uurida suurt valget hunti, kes tüdruku kõrval liikumatult lebas.
Hundil oli ohtralt kuulihaavu, kuid ükski neist ei tundunud olevat sügav. Mees ei uskunud, et loom sellesse suri.
Tüdruk on elus.“
Mees tõusis püsti ja kiirustas õe juurde.
Ta on deemon, ta on liiga palju verd kaotanud, ja süda on seiskunud.“ lausus naine.
Siis on ta ju surnud? Deemonid ei ela nii raskeid vigastusi üle.“ sattus mees segatusse.
Vaata.“ lausus naine lihtsalt, osutades kriimustustele, mis aeglaselt kadusid.
Ta on terveneja. Me peame kuuli kätte saama.“ naine naeratas kergelt. Ta oli kartnud, et ei saagi teada, mida hunt ja tüdruk nende metsas tegid.
Mees noogutas vaevu märgatavalt ja tõstis tüdruku endale sülle, et minema hakata.
Aga hunt?“ küsis naine püsti tõustes vennalt.
Ta on surnud.“ lausus mees. „Me ei saa tema heaks enam midagi teha.“
Naine noogutas kergelt ja järgnes vennale.
Nad viisid tüdruku suurde lossi, mis metsa taga asus.
Vairi, kutsu Ericca.“ lausus vend õele, kui ta tüdruku ühte nende tornis asuvasse voodisse oli pannud.
Vairi raputas pead. „Las ta magab, ma tegelen tüdrukuga ise.“ lausus ta, kui oli väikesed hõbedased pinnsetid kätte võtnud.
Mees tundus hetkeks mõtlevat, kuid noogutas siis. Naine käristas mustapäise tüdruku verest läbi imbunud särgi ettevaatlikult seljast, et kuulihaavale lähemale pääseda. Ettevaatlikult eemaldas ta kõik kuulikillud tüdruku kehast ja asetas voodi kõrvale kivipõrandale.
Haav hakkas kaksikute pilgu all vaikselt kokku kasvama. Peagi oli ainus märk, mis tüdruku haavast maha jäi, vaid veri valgel nahal. Vairi pühkis selle ettevaatlikult maha.
Vampiirid tajusid, kuidas tüdruku süda vaevaliselt jälle tööle hakkas ning aeglaselt vähest verd ringi lõi. Minut minuti järel sai see järjest hoogu juurde ning kloppis mõne hetke meeletu kiirusega, enne kui jälle normaalseks maha rahunes.
Ma arvan, et ta ärkab..“ sosistas Vairi vennale. „Too vett ja midagi süüa, Zephyr.“ käsutas ta siis. Vend noogutas kergelt ja lahkus. Kui naine pilgu tagasi tüdrukule pööranud oli, oli neid silmad lahti löönud, end istuli ajanud ja vaatas hirmunult naisele otsa. Tüdruku silmad lõid Varju pahviks. Talle oli alati meeldinud mõte, et tema ja ta vend on erilised oma silmade kontrasti tõttu, kuid selle tüdruku silmad olid midagi lähedast nende silmade erinevusele. Neiu üks silm oli eresinine ning teine mürk roheline.
Kes sa oled?“