2. Peatükk // Black Stone

Ta ukerdas pimeduses, püüeldes valguse poole, kuid iga kord, kui ta sinna jõudis, tõmbus ta tapva valu tõttu tagasi pimedusse. Mõne aja pärast ta enam ei püüdnudki pimedusest välja saada. Valgus tegi haiget.

Kuid siis avastas ta, et valu hääbub, tasakesi. Esimesed südamelöögid tegid haiget ja tüdruk tõmbus taas valgusest eemale. Mõne aja pärast üritas ta uuesti teadvuse poole püüelda. Seekord enam ei olnud nii valus..

Isis lõi silmad lahti ja vaatas ehmunult võõrast kivist lage ning ajas end kiirelt istuli, täpselt siis, kui toast välja viiv uks sulgus. Tüdruk pööras pilgu naisele, kes ta voodi kõrval kükitas. Naise ebamaine ilu hirmutas tüdrukut, kuid ta ei tõmbunud eemale.

„Kes sa oled?“ küsis Isis katkendlikult kähiseval häälel. Ta kurk oli nii kuiv, et rääkimine tegi haiget.

„Kutsu mind Varjuks.“ lausus naine vaikselt tahtmata ilmselt Isis't rohkem hirmutada, kuid mahe hääl ajas tüdrukule siiski külmavärinad peale.

Vari tõusis püsti ja astus toa teises otsas asuva suure valgest puidust kapi juurde, Isis'e silmapaar teda igal sammul jälitamas.

Naine avas ukse ja võttis sealt välja ühe särgi, mille ta Isis'ele ulatas.

„Ma lõhkusin su särgi ära, kui kuulikilde õlast välja võtsin.“ selgitas naine. Isis ei olnudki märganud, et ta särgita oli. „Võta see.“ lausus naine.

Isis'el kulus mõni hetk, et mõelda. Lõpuks võttis ta siiski särgi vastu. See oli pehme ja kerge, kuid materjaali tüdruk ei tuvastanud. See ei olnud oluline. Ta tõmbas särgi selga ja tõusis püsti, et lahkuda, kuid Vari surus ta tagasi voodile.

„Oota, mu vend läks süüa tooma, sa oled praegu liiga nõrk, et kuhugi minna.“ lausus naine nüüd karmimalt.

Isis tahtis vastu vaielda, kuid ta ei suutnud. Ta oli väsinud.

Uks avanes ja keegi astus sisse, kuid Isis'e pilk oli langenud toa põrandale. Ta uudishimu võõra vastu oli hetkel liiga nõrk, et end sundida pilku tõstma.

„Söö.“ lausus hääl mis tundus rohkem mehelikum, kui Varju hääl, kuid samas oli sellega peaaegu identne. Isis'ele anti kaks võileiba ja pudel veega. Tüdruk sõi, kuna ta oli näljane. Kurgid mis võileibade vahel olid käisid aga sellegi poolest suus ringi. Ta oleks eelistanud, kui nende asemel oleks olnud liha.

„Maga.“ käskis jälle üks hääl ja Isis pani end pikali uinudes silmapilk.

Isis ärkas uuesti koidikul. Kuigi toas olid paksud karinad, mis valgust läbi ei lasknud, ei suutnud tüdruk siiski päevasel ajal magada. Kedagi ei olnud toas, nii et tüdruk võttis suuna uksele ja astus sealt välja ning laskus keerdtrepist alla. Seal oli palju uksi, kuid Isis ei pööranud nendele tähele panu. Ta tahtis välja saada.

Võõras, kuid samas mingil määral tuttav lühike umbes 30 aastane pruunide juustega naine tõttas kiirelt trepist üle kolletunud kleidisaba lehvimas.

„Oh, sa oled juba üleval?“ naine oli silmnähtavalt imestunud.

Isis noogutas kergelt.

„Mine üles tagasi, ma tulen kohe.“ lausus naine põigates sisse uksest, mille ette Isis seisma oli jäänud. Tüdruk kaalus hetke, mida ta tegema peaks, kuid kehitas siis õlgu ning pöördus tagasi keerdtrepi poole, et sealt taas ülesse minna. Tuppa jõudnult jäi ta keset seda seisma.

Naine jõudis mõne hetke pärast tüdrukule järele. Isis küll üllatus, nähes selles kolletunud vanamoodsas kleidis pikka ja sihvakat, ning nooruslikku Varju, kes ei näinud välja vanem, kui 20, lühikese pruunipäise naise asemel, keda ta enne all oli näinud. Tüdruk hoidis oma näo tuimana.

„Istu.“ viipas Vari voodile, kus Isis maganud oli. „Winter tuleb kohe, meil on sulle mõned küsimused.“ lausus naine.

„Winter?“ küsis Isis lihtsalt vaatates naisele otsa. Ta ei pööranud Varjult pilku ka siis, kui too talle selja keeras, et uks kinni panna.

„Minu vend.“ lausus Vari lühidalt.

„Kus ma olen?“ ei andnud Isis järele.

„Meie esitame küsimusi.“ see oli jälle see sama mehelikum versioon Varju häälest. Kardinad olid akna eest tõmmatud ning aken ise oli lahti. Seal istus üpris pikk, kuid samas kõhn mees. Isis'el polnud aimugi, kuidas too sinna oli saanud. Mehel ei olnud tiibu.

„Rahu, tal on õigus küsimusi esitada.“ lausus Vari mehele naeratades.

Winter ei teinud õest välja.

„Mis su nimi on?“ küsis ta tüdrukult ronides tuppa sisse, ning sulgedes akna. Ta istus Isis'e kõrvale. Tüdrukul tekkis kange tahtmine võõrast eemale tõmbuda, kuid ta jäi sellegi poolest paigale. Korraks Varju poole vaadanud vastas ta mehele: „Kutsu mind Nigra'ks.“ tüdruk naeratas kergelt ja jättis siis näo uuesti ilmetuks.

„Olgu, Nigra.“ lausus Winter õrnalt muiates. „Kuidas sa metsa sattusid?“ küsis mees järgmiseks.

„Mis metsa?“ küsis Isis vastu. Ta mäletas ainult metsa, mis asus ta kodu kõrval, kuid selle metsa lähedal ei asunud päriskindlasti ühtegi sellist ehitist, mis oleks olnud nii kõrge. Isis ei teanud jätkuvalt, et ta oli lossis, ta pidas ehitist lihtsalt suureks torniks.

„Sellesse metsa.“ lausus mees viibates aknast välja. Isis pööras pilgu korraks sinna, kuhu Winter osutas.

„See mets on mulle võõras.“

„Kes su vanemad on?“ pistis Vari korraga vahele.

Isis kortsutas kergelt kulmu.

„Irma ja Sam.“

„Mis su perekonna nimi on?“ küsis naine järgmiseks. Ta silmad olid särama löönud. Mingi kummaline mõistmine oli saabunud ka Winter'i näkku, kuigi Isis ei mõistnud jätkuvalt.

„Nox.“ lausus tüdruk.

Kaksikud võpatasid seda nime kuuldes.

„Isis?“ Winter lausus selle üpris vaikselt.

„Nigra.“ sisistas tüdruk. Talle ei meeldinud oma esimene nimi.

„Isis'el ei olnud erinevat värvi silmi..“ lausus Vari vaatates korraks otsa Isis'ele ning pöörates siis pilgu Winter'ile. „Mitte kellegil ei olnud.“

Kaksikud langesid mõtteisse. Isis oli lihtsalt vait ja vahis kord üht siis teist. Midagi oli kaksikutest tuttavlikku, kuid ta ei suutnud meenutada. Ta ei saanud üldse aru, kuidas ta kodust nii kaugele oli jõudnud. Viimane mida ta mäletas oli see, et ta oli majast välja Ryan'ile vastu jooksnud ja siis oli see kohutav valu tulnud ning ta teadvuse viinud.

„Irma'l olid rohelised silmad.“ lausus Winter korraga.

Isis oleks kõige parema meelega tahtnud minema joosta. Talle ei meeldinud seda vanainimestelikku juttu kuulata, samas kui ta ei teanud, mis juhtunud oli. Miks ta oli seal, kus ta oli.

Vairi oli oma pilgu vennale kinnitanud ja sellega Isis'e tähelepanu pälvinud. Winter noogutas kergelt, ning ka see ei jäänud Isis'el märkamata. 

"Mis koht see on?" nõudis tüdruk lõpuks, kui keegi jätkuvalt temaga rääkida ei kavatsenud. 

"Black Stone." vastas Vari ajameelselt.

"Black Stone?" kordas Isis üllatunult. Black Stone oli üks kolmest koolist kus mitte inimesed õppisid, juhuslikult see kus olid õppinud Isis'e vanemad ning kus parasjagu õppisid Isis'e kaks vanemat venda ja üks vanem õde, keda ta alles eelmisel õhtul koju oli oodanud.

"Miks ma siin olen?" küsis Isis siis järgmiseks teravamalt, kui algselt plaanis oli. 

"Me leidsime su metsast ja tõime lossi." naine oli pilgu korraks Isis'ele pööranud ning vaatas siis uuesti vennale otsa.

Tüdruk oleks tahnud rohkem vastuseid, kuid nälg sai temast vahepeal võitu.

"Mul on kõht tühi."

Vari ja Winter paistsid teemavahetusest üllatunud olevat.

"Ma tahan süüa, kohe." lasus tüdruk nõudlikult korda mööda mõlemale otsa vaatates. "Ja liha mitte mingeid juurikaid." lisas tüdruk pahuralt. Ta teadis, et kurk ei ole juurikas, kuid tal oli sellest ka üpris suva.

"Ma juhatan su saali." lausus Vari peale väikest pausi. 

"Praegu on hommikusöögiks veel liiga vara, nad katavad alles lauda." arvas Winter selle peale.

"Midagi ta ikka saab." arvas Vari.

"Kes te üldse olete?" küsis Isis järsku jälle teemat vahetades. See oli üks oluline küsimus, mida küsimata ei saanud jätta.

"Selle kooli juhid." lausus Vari. "Tule." viipas ta siis tüdrukule ja hetke pärast võttis Vari uuesti selle lühikese naise kuju ning astus uksest välja, jäädes Isis't ootama.

Umbes kümne minuti pärast olid nad alla jõudnud lõputuna näivast trepist. Nagu Isis teada oli saanud, siis ta oli maganud ehitise kõige kõrgemas tornis, ja saal asus esimesel korrusel. Alla jõudes oli tüdruk juba üpris väsinud. Vairi tegi saali ukse lahti ja lükkas tüdruku sealt sisse, käskides mingil kokkal talle süüa anda. 

Saal oli suur ning avar, seal oli kuus lauda, üks personali ja viis õpilaste jaoks. Köögi toimkonnal oli laudade katmine pooleli. Isis poleks kunagi arvanud, et ühes koolis nii palju kokkasid oleks olnud. 

Isis sõi kiiresti ja kadus siis vaikselt mitte just kõige rõõmsama koka pilgu alt. Tüdrukul polnud aimugi, mis kokal halvasti oli läinud, et too tema peale nii pahane oli, ja ta ei tahtnud seda ka teada.

Saalist välja jõudnud nägi ta koridoride peal esimesi õpilasi, kes jõuluvaheajaks kooli olid jäänud. 

Tüdruku mõtted läksid veidi ajast tagasi inimeste kooli, kus ta õppis, või siis vähemalt oli õppinud enne Black Stonesse sattumist. Kogu ta klass hoidis temast ja ta õedest eemale. Neid oli perekonnas 8 tükki. Ryan, kes käis juba Black Stones, kaksikud Albus ja Ophelika kes käisid samuti Black Stones, kolmikud tema Isabella ja Wandere, kellega ta inimeste koolis oli õppinud, Simon ja poolõde Aryanne. Inimeste maailmas hoitsid kõik nendest eemale. See oli lihtsalt rassiga nii määratud.

Vampiiridega inimesed veel seltsisid, kuna nood olid ligi tõmbavad, kuid mitte deemonitega, deemonid tekitasid inimestes alateadliku hirmu, samuti ka inimeste maailma loomades. Kõik jooksid Isis'e eest minema. Oli ka neid, kes ei kartnud, kuid neid oli vähe ja neid nimetati veidrikeks, tihti olid need väiksed lapsed, kellega Isis alati jännata ei viitsinud.

Tüdruk oli vahepeal jõudnud vestibüüli, kus oli suur uks, mis viis ilmselt lossist välja. Uks oli kinni, ja see oli raske, kuid sellegi poolest suutis Isis seda piisavalt palju lahti sikutada, et end sealt välja libistada. 

Õues oli külm ja tüdrukul oli seljas ainult see särk mille Vari talle andnud oli ning lühikesed püksid, kuid Isis ei mõelnudki sisse minna. Külm ei teinud talle muud midagi, kui oli ainult külm. 

Ta toetas end ukse kõrvale vastu külma kiviseina ja jäi vaatama üpris ürgsena näiva suure metsa poole. Puud olid härmas ja päike peegeldus neid tagasi, nii et Isis pidi silmi kissitama. Ere valgus oli üks põhjus miks talle päevane aeg väga ei meeldinud ja miks ta päikesega magada ei saanud.

Isis, mine tagasi sisse.

Tüdruk võpatas. Ja vaatas ringi, kuid ei näinud kedagi, kes rääkida oleks võinud.

Kohe.

Hääl muutus nõudlikumaks ning kajas vaid tüdruku peas. Isis silmas musta kassi lumes lähemale sumpavat.

Vari otsib sind.

Kajas hääl. Isis raputas kergelt pead ja läks tagasi lossi, lootes kummalisest häälest lahti saada.

"Siin sa oledki!" Vairi jooksis mööda koridori Isis'e poole. "Miks sa peale sööki tagasi torni ei tulnud?" nõudis naine üpris kurjalt.

"Te ei palunud mul tulla." lausus Isis lihtsalt.

Vari ohkas kergelt. "Tule."