Isis oli lossis olnud juba kolm päeva. Ta oli hoonega tutvunud ja pika selgitamise peale lõpuks järele andnud ja Varjul end ka kooli sisse kirjutada lasknud, kuigi vanemad olid plaaninud ta alles järgmisest aastast sinna kooli panna.
Must kass kes Isis'el mõned päevad tagasi sisse minna oli käskinud, oli muunduja, kes õppis samuti selles koolis. Vari ja Winter ei vaevunud tüdrukule aga seletama, miks nad kahte isikut mängisid. Ega Isis ei küsinud ka.
Tüdruk oli igati rahul sellega, et ta sai suures hoones vabalt ringi luusida ja kohti uurida. Loss oli tõesti suur. Lisaks maa pealsetele korrustele ja tornidele asus päris suur osa lossist ka veel maa-all. Seal meeldis tüdrukule eriti.
Parasjagu istus ta tüdrukute puhketoas ühel eriti kõrgel asuva akna laual. Ta oli päris kaua turnima pidanud, et sinna jõuda. Vari oli käskinud tal südaööl tüdrukute puhketoas olla riietega millega õue saaks minna. Tahtmatult tekitas see kellaaeg Isis'es kõhedust ja uudishimu. Tal nagunii ei olnud plaanis öösel magada, kuid nüüd poleks ta ka parima tahtmise juures und saanud.
Ta istus vaikselt ning siis avanes puhketoa uks ning Vari astus sisse. Seekord oli naine enda tavapärasel kujul. Ta ei märganud Isis't enne, kui tüdruk aknalaualt ühte tugitooli hüppas ning pisut kohmakalt maandudes liiga palju sahinat tekitas.
Naine surus ühe oma pikkadest sõrmedest huultele, et Isis vaiksemalt oleks ning krahmas siis tüdrukult käest kinni vedades ta enda järel vaikselt puhketoast välja ning siis alla vestibüüli ja seal välja õue.
Nad läksid kiirelt lumega kaetud hoovist üle metsa. Naine aeglustas sammu alles siis, kui nad olid juba päris sügavale jõudnud, ning vabastas ka Isis'e käe.
"Me leidsime su siit." Vari viipas enda ümber "Kas sa oskad öelda, kuidas sa siia sattusid?" küsis naine.
Isis vaatas mõne hetke lagendikul ringi ning raputas siis pead. See koht oli talle võõras.
Naine ohkas kergelt. "Tule." viipas ta Isis'ele tüdrukut jälle kooli poole tagasi vedades. Tagasi kooli jõudnud ei läinud nad aga üles Varju ja Winteri torni, nagu Isis oli oletanud, vaid alla. Maa-alla, kõige sügavamal asuvale korrusele, kus Isis ka ennem käinud oli.
Vari avas vanamoelise võtmega ühe ukse, mille tagune Isis'ele võõras oli, kuna ta ei olnud sinna pääsenud. Ukse taga oli suur, pikk ja pime koridor. Naine talutas tüdruku koridorist läbi minnes sirgelt selle taga asuvast uksest sisse.
Järgmine ruum oli üpris suur, ruudu kujuline ning kergelt ümara laega. See ei näinud eriti selle järgi välja, et see kellegi poolt ehitatud oleks, pigem tundus see nagu mingi maa-alune koobas, mille seinad vesi kunagi siledaks oli lihvinud.
Naine läks temaga ka sellest ruumis üle ja seisatas siis seina ees.
Kuna oli pime, siis Isis ei näinud eriti hästi, mida Vari tegi, kuid ta aimas kergelt. Mõne hetke pärast hakkas sein õrnalt sinieses valguses kumama. Seal olid värava taolised metallist uksed, mis valgust kiirgasid. Nendest õhkus külma.
Naine tegi väravad lahti ja pöördus Isis'e poole.
"See võib sul südame pahaks ajada, või minestusse viia." hoiatas ta enne kui tüdruku värava taga asuvast kiirgavast ainest läbi lükkas.
See oli jääkülm, tüdrukul oli tunne nagu oleks teda veest läbi lükatud, väga külmast veest, või siis pigem udust, kuna see ei tundunud märg. Võib-olla oli see hoopis lumi? Ta kihutas tohutu kiirusega otse alla ja alla, lendamise tunne oli hea, kuid Isis kartis, et ta võib iga hetk oma pea maapinna vastu ära lüüa.
Tüdruk paiskus näoli lumme ja ahmis õhku. Vari plartsatas talle sama moodi järele.
"Sellega ei harju kunagi ära.." pomises naine pahuralt üht kätt otsaees hoides ning end püsti ajades.
"Tule, me peame veel tagasi ka pärast jõudma." viipatas ta Isis'ele kes end ettevaatlikult püsti ajas.
Naine krahmas jälle tüdrukul käest ning vedas teda enda järel. Isis koperdas ja libises tihti, samas kui Vari tema ees hääletult kõndis.
Nad kõndisid üpris pikalt. Päike hakkas silmapiiri tagant vaikselt tõusma, kui nad teeni jõudsid. Teeots oli tüdrukule tuttav ja ka maja, milleni nad peagi jõudsid.
Majaümbrus nägi välja nagu mingi lahinguväli. Maja oli tsivilisatsioonist nii kaugel, eraltatud kohas, et keegi ei olnud seda veel avastanud. Vähemalt politseisse polnud keegi teatanud.
"See on sinu kodu, eks ole?" küsis Vari vaikselt.
Isis noogutas, kätt Varju haardest vabastades ning majale ettevaatlikult lähenedes. Paistis, et seal ei olnud veel rohkem lund maha sadanud. Kogu eelmine lumi oli kõvaks tallatud. Siin-seal oli inimeste ja huntide jalajälgi ning verd, kuid mitte ühtegi laipa.
Isis oletas, et ilmselt olid kõik seega elus ja terved. See oli tohutu kergendus.
"Tule." viipas naine Isis'ele liikudes maja ukse juurde. Isis'est oli uks lahti jäänud, kuid keegi oli selle kinni pannud. Uks ei olnud lukus, nii et Vari sai selle lahti tõmmata. Tüdruk astus pisut sassi majja, mis nägi enam-vähem samasugune välja, nagu siis, kui Isis seal lahkus. Oli aru saada, et sealt oli kiiruga lahkutud, ning et keegi oli pärast veel ka välisjalanõudega toas mütanud.
"Ma lähen kontrollin, ega kedagi metsas ei ole." lausus Vari ja jättis Isis'e üksi tuppa.
Toas oli suhteliselt hämar, kuid tüdruk ei pannud tuld põlema, vaid kõndis lihtsalt kogu maja läbi. Üks asi mis tüdrukule silma jäi, oli see, et keldri ukse võti oli lukuaugust maha kukkunud. Kelder oli koht kus keegi nende perest eriti tihti ei käinud. See oli suur ja sügav, maa-all oli veel kaks korrust, mis tähendas, et maa-alune osa oli sama suur, kui maa pealmine. Tüdruk võttis võtme ja pani lukuauku tagasi, kuid võti ei tahtnud sisse minna. Neid võttis lingist kinni ja surus võtme väigsi tema kohale tagasi, kuid vajutas selle käigus alla kogemata ukselingi. Isis võpatas kui uks avanes ja ta nägi selle taga asuvat sünget pimedust. Uks oli tema mäletamist mööda lukus olnud.
Tüdruk tegi ukse täiesti lahti ja vaatas hetke pimedusse, enne kui sinna sisse astus, et lüliti üles otsida, kuigi ta kahtles, kas tuli enam peale nii pikka aega põlema läheb.
Miski liigutas pimeduses ja võti kukkus lukuaugust uuesti välja. Isis tundis, kuidas miski teda rõhub, tuska peale ajab. Tüdruk leidis lüliti ja tuli läks põlema. Esimene maa-alune korrus oli täiesti tühi, kuid valgus ei ulatanud trepini, mis teisele maa-alusele korrusele viis. Trepil oli kellegi tume siluett.
Uudishimu võttis Isis'es võimust. Ta isegi ei mõelnud, et ta läheb teisele maa-alusele korrusele. Sinna kus nad mõnikord vaid õudusjutte rääkima olid hiilinud ja ka siis peaaegu kohe uuesti kiljudes minema jooksnud.
Isis astus trepist alla. Lamp vilkus veidi ning kustus siis plaksuga. Tüdruk võpatas kergelt ja alles nüüd võttis ärevus temas maad.
Pime oli keldris vaid sekundi murdosa, nii kaua kuni Isis'el kulus arusaamiseks, et tema ees seisab keegi temast palju suurem, ning hingab talle õhku näkku. Isis ei saanud aru, kas õhk oli soe või külm. Tüdruku ees välgatas põlema väike kollane tulepall mis kogu suure ruumi valgeks tegi.
Tüdruk pilgutas kiirelt silmi, ning kui ta oli enam-vähem valgusega harjunud tõstis ta pilgu ja võpatas kergelt. Nägu mida ta nägi oli imeilus ja üdini võõras, silmad olid suured ja merevaigu karva ning põlesid tule tõttu mille võõras esile oli mananud.
Isis ei tuvastanud võõra sugu, kuid võpatas tolles eemale. Tuli oli kõrvetavalt kuum.
Võõras kallutas pead, ning naeratas õrnalt.
"Isis!" kostis ülevalt Varju hääl, kui ta tüdrukut otsis. Isis pöördus, et Varjule vastu hüüda, kuid võõras kustutas tule ning krahmas temast kinni. Tüdrukul oli jälle samasugune tunne, nagu sellest kummalisest väravast läbi astudes.
Neid prantsatas pimedusse, tüdruk ei näinud midagi, kuid ta tajus, et võõras on seal.
"Vairi!" karjus tüdruk ning ta hääl kajas igaltpoolt vastu. Isis võpatas ja ajas end püsti ja kõndis siis sirgelt vastu mingit seina. Ta ei saanud aru, kuhu oli kadunud võõras, kest temast kinni oli krahmanud, ja kuidas ta jälle oli sattunud mingisse kohta, kus ta ennem oli olnud. Nende keldris päris kindlasti nii hästi ei kajanud.
"Tule siia Nigra."
No comments:
Post a Comment