Wednesday, July 11, 2012

4. Peatükk // Maa-all

"Tule siia, Nigra."
Isis võpatas, hääl kajas igaltpoolt vastu ja tal polnud aimugi, kust suunast see tuli.
"Kus sa oled?" tüdruku hääl värises kergelt. "Kes sa oled?"
Mahe naer ajas tüdrukule külmavärinad peale. Isis kuulis samme, kuid tal ei olnud aimugi, kust need tulid, kuna kaja tõttu tulid need tema jaoks igalt poolt.
Võõras krahmas Isis'e õlast nii tugevasti kinni, et see tegi haiget. Isis surus huuled kokku, et mitte häält teha ja lasi võõral end vedada.
Nad kõndisid päris kaua, kuni jõudsid ilmselt mingi ukseni, kuna kuulda oli kerget võtmete kõlinat ning siis avanes uks ja Isis tabas õrna valguse, mis kuskilt eesoleva tunneli lõpust paistis. Võõras lükkas tüdruku tunnelisse ning lukustas ukse nende järelt.
Tüdruk oli juba vaikselt valguse suunas liikuma hakanud ja kõik muu peaaegu unustanud, kuid võõras krahmas tal uuesti käest, seekord küünarnuki juurest.
"Kes sa oled?" nõudis tüdruk uuesti. Alles nüüd hakkas temas tekkima väike paanika. Tal ei olnud õrna aimugi, kus ta oli, ja kellega koos ta oli. Vari oli teda ennem otsinud, ja tüdruk ei tahtnud, et naine muretseks.
"Lõpeta ära!" käratas Isis korraga kätt võõra haardest välja rapsates. Kuna see tuli ootamatult siis tal see ka õnnestus.
"Vari otsib mind, vii mind tagasi." käsutas tüdruk nagumuuseas.
Tüdruk tajus, kuidas võõras hämaruses naeratas.
"Sa ei ütle mulle, mida ma teen, või ei tee."

Umbes viie minuti pärast oli Isis võõrale vaidluses alla jäänud ja mees, nagu Isis oletas, lohistas teda edasi tunneli lõpus paistva valguse suunas, kuna tüdruk keeldus ise kõndimast. Siiski hämmastas teda mehe jõud. Ta ei olnud küll teab mis raske, kuid mees lohistas teda enda järgi vaid ühe käega ja ei ilmutanud mingeidki väsimuse tundemärke, ja samas tundus võõra nahk Isis'ele korraga nii külm kui soe, nagu ta tolle hingeõhk, nii et ta ei uskunud, et tegu võiks olla vampiiriga.
 Tunnel ei olnudki väga pikk ja selle lõpus oli järjekordne uks, mille mees lukust lahti tegi.
"Ma tõin teie väikse õe." lausus mees vaikselt, üpris omapärase õelusega. Isis jäi juhmilt ruumis ringi vahtima. Kuna seal oli suhteliselt valge, siis kulus tal mõni hetk, et valgusega harjuda. Ruumis olid kaks suurt kongi. Ühes olid Ryan, Ophelika, Albus, Simon, Isabella ja Wandere ning teine oli tühi.
"Oota siin." käskis mees karmilt tüdruku põrandale trelline juurde istuma pannes ja seejärel ise kongidega ruumi lõpus olevast uksest välja minnes.
Isis ootas pisut, ning ajas end siis kiiresti istuli.
"Wanda!" sosistas tüdruk kätt trellidevahelt kongi ajada püüdes, kuid sai siis üpris kõva elektri löögi.
Mitte keegi ei paistnud teda kuulvat, kõik hõljusid juskui kuskil oma maailmas saamata päris täpselt aru mis nende ümber toimub. Isis'e algne kimbatus kasvas ahastuseks ja ta tõmbus trellidest eemale, kuna need kiirgasid ebatavalist soojust, mis tüdrukule ei meeldinud.
Isis ajas end püsti ja püüdis saada lahti ust mille kaudu ta ruumi lohistatud oli, kuid asjata. See oli lukus. Neid katsus ka ust, mille kaudu võõras välja oli läinud. See oli lahti, kuid ukse taga oli jälle mingi kottpime ruum, kus Isis mitte midag ei näinud.
Sellegipoolest astus tüdruk sinna sisse ja kõndis sirgelt vastu seina. Sein tüdruku kätte all ei olnud aga kivist, vaid kaetud mingi riidega. Isis kobas seda kergelt ja oletas, et tegu oli mingit laadi seinavaibaga, kuna mõned sentimeetrid eemal puudutas ta käsi jälle külma kiviseina.
Uks tüdruku seljataga mürtsatas järsult kinni ning kadus ka see vähene valgus, mis ennem olnud oli tehes Isis'el seest külmaks. Talle meeldis küll pimedus, kuid mitte sedalaadi pimedus. Öösel olid väljas alati kuu ja tähed mille tõttu oli võimalik siiski näha, kuid seal koopas oli tüdrukul tunne, nagu ta oleks lihtsalt pimedaks jäänud.
Kellegi kiired sammud tulid kuskilt mööda koobast tagasi ning peatusid siis uksel.
"Ah, sa tulid siia." see oli jälle see külmavärinaid peale ajav mahe hääl mis tekitas Isis'es korraga nii kimbatust, kui ka kummalist rahu.
Isis tundis kuidas võõras talle lähemale astus ning ta astus kiiresti seina kobades mehest kaugemale.
Võõras tuli talle järele kiiremini, kui Isis'e mõistus võttis ning hetke pärast oli tulikuum käsi tüdruku kõriümber.
"Ära jookse, sina oled esimene."
Isis vingatas valust ning püüdis karjuda, kuid see ei õnnestunud. Tüdruk virutas kõigest jõust jalaga mehesuunas, kuid mida iganes mees ka tüdruku löögi vältimiseks tegi, tabas Isis'e jalg ainult õhku. Vihaselt püüdis tüdruk mehe kätt oma tules olevast kõrist lahti kiskuda, kuid see tegi kätele haiget samapalju kui kõrile ning viha ei olnud piisav, et Isis'st valu suhtes tundetuks teha.
Ja siis põletav valu kadus, mees krahmvas Isis'el taas oma külm-sooja käega õlast ja vedas tüdruku järjekortsesse pimedasse ruumi, või siis koopasse.
Mees surus Isis'e millegile väga kõvale istuma ja lasi temast lahti. Hekte pärast süütas ta toa keskel valguse, pisikese tulekuuli mis laealla hõljuma jäi. Ruum kus nad nüüd olid, oli väiksem, kui teised. Isis istus ühel kivist toolil, mis oli otsekui seinast välja kasvanud ja vaatas juhmilt ringi. Seal oli palju riiuleid mis samamoodi nagu toolgi, olid seinaga üks, puhtast hallist kivist.
Isis püüdis end kivi-toolist püsti ajada, kuid ta tagumik oli justkui selle külge kinni liimitud, nii et see üritus ebaõnnestus tüdrukul valjuhäälse vandumise saatel.
"Mis see on?" nõudis tüdruk siis äkki vaatates hirmunult, kuidas võõras raudtangid ühest riiulist välja võttis, ning toa keskel olevale põrandast väljakasvavale lauale asetas.
Mees muigas kergelt. "Need ei ole sinu jaoks." lausus ta rahustavalt, kuid siiski õelalt.
"Milleks need siis on?" nõudis tüdruk tange seirates.
"Millegi muu jaoks."
Tüdruk krigistas kergelt hambaid, kuid jäi siis vait.
"Kas sa tead, mis asi on Lõpmatuse Suudlus?" küsis võõras samal ajal midagi riiulist otsides.
"Mi-misasi?" kokutas Isis kergelt, kuigi ta teadis väga hästigi, millest mees rääkis.
Lõpmatuse Suudlus oli üks jook, mis tegi sureliku surematuks ning võttis surematuse surematult. Tüdrukul polnud õrna aimugi ainult, miks mees sellest rääkis.
"Sa tead küll." lausus mees rahulikult ja Isis võpatas kergelt.
"Miks sa seda küsid?" küsis tüdruk ettevaatlikult.
"Ma tahan seda." lausus mees keerutamata ning pöördus nüüd tagasi näoga Isis'e ja laua poole, ühes käes väike hõbekett mille otsas rippus pisike rebase kujutis.
"Sina tood selle mulle," lausus mees hõbeketti lauale tekkinud pisikesse kaussi pannes.
"Miks ma peaks?" küsis Isis kulmu kortsutades.
"Sest muidu juhtub nii, et sa ei näe oma õdesid ja vendi enam mitte kunagi." mees naeratas jälle, kui nägi Isis'e ilmet.
"Kuidas ma selle üles leidma peaks?" küsis Isis segatusse sattudes.
"Miks mina? Teised teavad sellest rohkem." lisas tüdruk siis. Ta oli nende perekonnas vanuselt kuues, temast vanemad olid viis deemonit kes tõenäoliselt Lõpmatuse Suudlusest palju rohkem teadsid.
"Sest ma valisin sinu." lausus võõras lühidalt.
"Kes sa üldse oled?" kordas Isis selle peale küsimust mida ta võõrale juba mitu korda esitanud oli.
"Kutsu mind Fol'iks."
Nüüd oli mehel käes juba nuga, millega ta endale kergelt sisse lõikas ning väiksel punasel tilgal kaussi kukkuda lasi.
Seejärel sammus ta tüdruku juurde ja lõikas ka talle sisse, lastes Isis'e verel kaussi voolata. Hetkepärast tüdruku käsi juba paranes.
Fol läks tagasi laua juurde ja asetas kausi lauale. Kausi ümber tekkisid mustad keermed ning mähkisid selle mehe pilgu all endasse. Kui kummaline must udu kausi ümber uuesti kadus, oli selle põhjas ainult see sama pisike hõbekett, veri oli kadunud.
Mees võttis keti ja tangid ning sammus tagasi Isis'e juurde.
"Sa ütlesid, et need ei ole minu jaoks." lausus tüdruk tange märkates võpatades.
Fol muigas. "Ei olegi."
Mees tõmbas tüdruku käe sirgu ja pani keti selle ümber vajutades otsad siis tangitega kokku. Rebasega hõbekett oli kindlalt tüdruku käe ümber.
"Mis see on?" küsis tüdruk juhmilt ketti vaatates, kui mees ta käe lahti oli lasknud.
"Kingitus." jälle see õel naeratus.
"Aga kuidas ma selle ikkagi leian?" nõudis tüdruk uuesti, kui oli keti vaatamise lõpetanud.
"Selle Lõpmatuse Suudluse?" tüdrukul polnud halli aimugi, kus see olla võis.
"Küll sa selle leiad." lausus Fol lihtsalt.
Isis kargas püsti, üllatudes hetkeks, et tal see õnnestus.
"Aga.." alustas tüdruk, kuid jättis siis lause pooleli. Kett ta käe ümber oli jääkülmaks muutunud ja oli korraga türdukule tuttavlik, kuigi ta ei uskunud, et seda kunagi kuskil varem näinud oleks.
"Myr, juhata meie külaline välja." käskis mees karmilt, kui ruumi oli ilmunud Isis'est poole peajagu lühem kahvatu näoga poiss.
Myr viipas Isis'ele kergelt ja hoidis lahti ust, millest ta sisse oli tulnud, seirates pilguga tüdruku käe ümber rippuvad hõbeketti nagu oleks see midagi väga räpast ja musta. Isis'st ärritas see, kuna talle meeldis hõberebane keti otsas, kuid tüdruk ei öelnud midagi, vaid kõndis ruumist välja, jälle pimedusse ja lasi Myr'il end juhatada.
Nad kõndisid üpris kaua pimeduses, kuni Myr Isis'e peatas.
"Mida?"
"Siit tuleb üles ronida." poisi hääl oli vaikne ja mahe nagu Fol'i oma, kuid sellest puudus õelus.
"Olgu." noogutas Isis ja ootas, et Myr ronima hakkas.
"Mine."
"Miks?"
"Sest ma ei tule."
"Miks?" kordas Isis uuesti küsimust.
"Jää vait, ja roni." käskis Myr jämedusega, mida Isis ei olnud oodanud, arvestades, kui arg poiss ennem välja oli näinud.
Tüdruk hingas järsult välja ning kobas siis pimeduses seda, mida iganes mööda ta ronima pidi. Tüdruku käed puudutasid külma metalli. Tegu oli redeliga, nagu tüdruk oletas.
Ettevaatlikult hakkas Isis ronima, pulgad millest ta kinni hoidis, ning millele jalgu asetas olid külmad ja kergelt libedad, mille tõttu ei liikunud ta üles just kõige kiiremini.
Umbes veerant tunnipärast puututas ta pea midagi. Tüdruk sirutas käe välja ning tundis sõrmede all niisket puitu ja rauda. Tegu oli luugiga. Ta üritas seda lahti lükata, kuid miski takistas seda.
Pimeduses pimesi kobades leidis ta lõpuks ühe haagi, mis ilmselt luuki kinni hoidis ning tegi selle lahti.
Nüüd luuk avanes, kui tüdruk seda lükkas. Valgus pimestas Isis't ja tüdruk oleks päärepealt tagasi alla kukkunud, kuid sai õnneks ühest redeli pulgast kinni.
Isis ronis august välja ja virutas luugi uuesti kinni, et vähendada tõenäolsust sinna sisse uuesti kukkuda.
Tüdruk oli keset järjekortset metsa. See tundus umbes sama vana nagu mets mida ta Varju ja Winter'i torni aknast oli näinud.
Tüdruk jäi nõutult ringi vaatama ning kukkus siis väsinult istuli lastes pisaratel voolata. Ta oli väsinud ja näljane. Tal ei olnud õrna aimugi, kust kohast ta Lõpmatuse Suudluse leidma peaks ja ta ei suutnud meenutada õdede ja vendade juhme ilmeid, kui Isis Wandere't hüüda oli püüdnud.
Taas tõusis ta püsti, kuna lumes oli külm ning vaatas ketti mille Fol talle andnud oli. Isis'es lõi põlema viha mehe vastu ning ta üritas ketti käe ümbert ära kiskuda, kuid see oli kohutavalt tugev ning liiga pisike, et seda käe ümbert ära võtta ja lisaks kõigele muutus see tuliseks ning kõrvetas tüdrukut, kui Isis ketiga maadlemist ei jätnud.
"Ai!" röökis tüdruk kätt hoobilt lumme lükates, kuid see ei jahutanud tuliseks muutunud ketti maha.
"Isis!"

No comments:

Post a Comment