"Isis!"
Tüdruk võpatas oma nime kuuldes ja vingatas siis valust, kui kett veel tulisemaks muutus. Hetke pärast jahtus see õnneks maha, sama kiiresti, kui oli tuliseks muutunud.
Tüdruk tõusus veidi valust šokeerituna püsti ning vaatas otsa Winter'ile, kes ilmselt just sinna jõudnud oli.
"Mida sa teed? Vari otsis sind igalt poolt!" urises mees vihaselt ja rapsas tüdrukul käest kinni.
Winter ja Isis kõndisid metsas umbes tund, või pisut rohkem, enne kui nad Black Stone juurde jõudsid.
Isis kortsutas kulmu. Tüdruk ei saanud aru, kas see oli mingi nõudis, et ükskõik kuhu ta ka läks, ta alati koolile nii lähedal asus.
Nad läksid lossi sisse ning Winter vedas üpris hingetu ja väsinud tüdruku kangekaelselt enda ja Varju torni.
Ta vedas tüdruku tuppa, mida Isis ennem kunagi näinud ei olnud. Tegemist oli ilmselt kas Varju või Winter'i kabinetiga.
"Oota." käskis mees jätkuvalt vihaselt ning tuiskas uuesti toast välja, jättes Isis'e üksi ruumi, kus oli ainult üks laud ja kaks tooli, üks laua taga, ning teine selle ees.
Tüdruk ootas toas umbes veerant tundi, enne kui Winter koos õega tagasi jõudis.
"Ära mitte kunagi enam nii moodi ära kao!" plahvatas Vari kui ta Isis't märkas.
"Kuhu sa üldse läksid?" jätkas naine.
"Ma.." alustas Isis ning hakkas siis köhima. Miski kõditas ta kurku kohutavalt. Kui köhahoog üle oli läinud üritas tüdruk uuesti alustada.
"Ma läksin keldrisse ja kukkusin läbi alumise korruse põranda ühte tunnelisse, ma ei saanud sealt enam välja ja läksin mööda tunnelit päris kaua edasi, kuni jõudsin mingi redelini ja pääsesin välja.." Isis peatas end ja vaatas üllatunult Varjule ja Winter'ile otsa, kes teda pahaselt vaatasid. Tüdrukul polnud õrna aimugi, kust selline jutt tuli. Tal oli plaanis olnud kaksikutele kõik ausalt ära rääkida.
"Aga kuidas sa metsa sattusid?" küsis Vari, kelle nägu oli jälle pisut heatahtlikumaks muutunud, mitte nagu Winter'i nägu mis oli jätkuvalt pahane.
Tüdruk kehitas õlgu, ta ei julgenud rohkem rääkida, sest kartis, mida öelda võib. Kett tüdruku käe ümber oli soojemaks muutunud, kuid Isis avastas selle alles siis, kui see uuesti jahtuma hakkas. Tüdruk võpatas ja vaatas oma käe poole, mille peale tegid seda ka Vari ning Winter.
"Kust sa selle said?" küsis Winter kükitades ja Isis'e käest kinni võttes, et ketti uurida.
Isis'el lõi silme eest kergelt virvendama ja ta tõmbas käe Winter'i haardest välja nagu oleks ta kõrvetada saanud. "See on minu oma, ma pillasin selle kunagi keldrisse." nähvas tüdruk ja oleks kohe peale seda kätt suu ette lüüa tahtnud, kuid ainult tüdruku mõtted allusid ta kontrollile. Isis tajus, et kett oli jälle soojaks muutunud.
Vari näitas Isis'ele kätte ta toa, et teised õpilased ei hakkaks imelikuks pidama seda, kui Nigra direktrissi ja direktori tornis vahetpidamata käib.
Tüdruku tuba oli pisike, kahe voodi suure riietekapi, väikse laua, tooli ja suure aknalauaga.
Isis vedas ühest voodist teki ja padja aknalauale ja tegi endale sinna väikse pesa, pugedes ise seejärel tekivoltide vahele.
Tüdruk vaatas mõne hetke loojuvat päikest, kuid pööras siis pilgu hõbeketile püüdes seda üpris loiult uuesti käe ümbert ära saada. Tulemuseks oli see, et kett muutus ähvardavalt soojaks ja Isis jäi seda lihtsalt vahtima.
Hõberebane nägi üpris realistlik välja. Silmade asemel oli sellel kaks imetillukest läbipaistvat kivikest, mis murdsid valgust. Võib-olla oli tegu ka klaasiga.
Isis ärkas järgmisel päeval, kui päike juba kõrgel oli. Vähemalt ta arvas, et järgmisel päeval, kuid kui ta Varjuga saali juures kokku sai kuulis tüdruk oma kohkumuseks, et oli terve eelmise päeva maha maganud. Järgmisel päeval pidi hakkama kool.
Tüdruk tuias peale söömist mööda lossi ringi nagu zombie ja läks seejärel raamatukokku, et sealt Lõpmatuse Suudluse kohta uurida.
Raamatukogus ei olnud mitte kedagi, isegi raamatukoguhoidija oli kuskil tagaruumis nii et tüdruk sai vabalt kõiki raamatuid sirvida, ilma et keegi teda imelikult vaadanud oleks.
Tüdruk väsis peagi püsti seismisest ning võttis parasjagu käsi oleva raamatu nimega "Vere võim" ja istus ühte tugitooli.
Raamatus oli Lõpmatuse suudlusest juttu vaid ühes pisikeses lõigus, mis asus peatüki "Vampiiri veri" all.
Vampiiri veri, mis on raskesti kättesaadav, kuid annab selle joojale jõudu ning paneb haavad kiiremini paranema on ka üks Lõpmatuse Suudluse olulisemaid koostisosasid.
Tüdruk sirvis raamatut veel veidi, kui pani selle siis kinni ja viis riiulisse tagasi. Kuni ta uut raamatut otsis tuli raamatukogu hoidija tagaruumist tagasi ning ka kaks võõrast tüdrukut tulid raamatukokku laenutatud raamatuid tagasi tooma.
Isis valis välja üha uusi raamatuid ja sirvis neid läbi, kuid sai ainult teada, et elementali veri on suures koguses vampiiridele surmav ning mõjub hiigelmuundujatele uimastavalt.
Isis võttis ette järgmise riiuli, ja leidis sealt raamatu, mida oli otsinud. Tal oli ka kodus selline olnud.
Lapanud raamatud "Jõud tilgast" avastas ta pettumusega, et raamatust olid pooled lehed välja kistud. Ka see lehekülg, mida ta otsis.
Raamatut tagasi riiulisse pannes avastas tüdruk aga teiste raamatute vahlet üpris pisikese ja vanamoelise raamatu, mille pealkiri oli "Lõpmatuse Suudlus".
Tüdruk võttis raamatu ja naasis oma tugitooli.
Paar tundi hiljem oma toas vahutas Isis vihast. Lõpmatuse Suudlus oli segu vampiiri ja deemoni verest mida oli keedetud sinise leegiga ja lisatud seejärel sellele tilk inimese verd pidi see seisma vähemalt aasta, kui mitte kauem, enne kui see valmis pidi saama ja siis tuli sellega ilmselt veel midagi teha, kuid kes iganes seda raamatut viimati vaadanud oli, oli ülejäänud osa raamatust tindiga üle valanud.
Selge oli see, et ise ta Lõpmatuse Suudlust teha ei saanud, aga tal polnud samas ka aimugi, kuidas teisiti seda saada.
Palavikuliselt toas edasi-tagasi jalutades hakkas Isis'e peas kumisema vaikne hääl. Hääl oli ilus, kuid äärmiselt häiriv, olles midagi kassi kräunumise ja koera haukumise vahepealset.
Isis võpatas, kui kohutav kolin koridoris ta oma mõtetest välja rebis.
Tüdruk lõi oma toa ukse lahti. Koridoris olnud tüdrukud vaatasid midagi, mis oli Isis'e toa ukse ees.
Tüdruk langetas pilgu ja nägi väikest hõbedase kasukaga rebast ja Mirau'd. Kassmuunduja oli rebasest suurem ning ta lohistas rebasepoja Isis'e tuppa.
Isis vahtis veel hetke tummalt kohta kus rebane ja kass olnud olid, vaatas seejärel otsa mõnele koridoris olevale tüdrukule ja tõmbas siis ukse kiiresti kinni.
Mirau oli vahepeal inimeseks muutunud ja hoidis rebasekutsikat kaelanahka pidi käest.
"Lase ta lahti, lollakas." käratas tüdruk rebast enda kätte tõmmates.
Mirau oli Isis'e agresiivsusest üpris üllatunud, kuid Isis ei lasknud end sellest häirida. Hõberebane oli midagi mis rippus ta parema käe ümber olevas keti otsas ja ta lootis, et äkki tollel loomal on talle mõned vastused.
Isis ja Mirau kärkisid päris pikalt, kuni poiss uuesti kassi kuju võttis ja Isis ta toast välja lasi.
Hõberebane oli Isis'e süles rahulik, kuid muutus taas närviliseks, kui tüdruk ta voodile asetas.
Isis kükitas voodi kõrvale ja silitas looma õrnalt mille tulemusena too uuesti maha rahunes.
Rebane nuuskis hõbeketti mis tüdruku käe ümber oli ning vaatas siis suurte silmadega Isis'ele otsa ning tõstis seejärel pea kõrgemale paljastades samasuguse hõbedast keti, ainult massiivsema ja selle otsas rippus suhteliselt suur ümbriku kujutis, mis käis hingedega lahti. Seal sees oli kiri.
Tüdruk võttis kirja looma kaelast ning voltis selle lahti:
Kasuta oma mälu, et Lõpmatuse Suudlust leida.
Jäta rebane endale ja pane talle nimi. Ta teab, kus mind leida.
Fol.
No comments:
Post a Comment