1. Peatükk // Väike tüdruk

„Mis juhtus?“ sosistas naine mehele kõrva ja kükitas siis, et maas lebavat tüdrukut lähemalt vaatata.

„Ma ei tea.“ vastas mees ja kükitas seljaga oma õe poole, et uurida suurt valget hunti, kes tüdruku kõrval liikumatult lebas.

Hundil oli ohtralt kuulihaavu, kuid ükski neist ei tundunud olevat sügav. Mees ei uskunud, et loom sellesse suri.

„Tüdruk on elus.“

Mees tõusis püsti ja kiirustas õe juurde.

„Ta on deemon, ta on liiga palju verd kaotanud, ja süda on seiskunud.“ lausus naine.

„Siis on ta ju surnud? Deemonid ei ela nii raskeid vigastusi üle.“ sattus mees segatusse.

„Vaata.“ lausus naine lihtsalt, osutades kriimustustele, mis aeglaselt kadusid.

„Ta on terveneja. Me peame kuuli kätte saama.“ naine naeratas kergelt. Ta oli kartnud, et ei saagi teada, mida hunt ja tüdruk nende metsas tegid.

Mees noogutas vaevu märgatavalt ja tõstis tüdruku endale sülle, et minema hakata.

„Aga hunt?“ küsis naine püsti tõustes vennalt.

„Ta on surnud.“ lausus mees. „Me ei saa tema heaks enam midagi teha.“

Naine noogutas kergelt ja järgnes vennale.

Nad viisid tüdruku suurde lossi, mis metsa taga asus.

„Vairi, kutsu Ericca.“ lausus vend õele, kui ta tüdruku ühte nende tornis asuvasse voodisse oli pannud.

Vairi raputas pead. „Las ta magab, ma tegelen tüdrukuga ise.“ lausus ta, kui oli väikesed hõbedased pinnsetid kätte võtnud.

Mees tundus hetkeks mõtlevat, kuid noogutas siis. Naine käristas mustapäise tüdruku verest läbi imbunud särgi ettevaatlikult seljast, et kuulihaavale lähemale pääseda. Ettevaatlikult eemaldas ta kõik kuulikillud tüdruku kehast ja asetas voodi kõrvale kivipõrandale.

Haav hakkas kaksikute pilgu all vaikselt kokku kasvama. Peagi oli ainus märk, mis tüdruku haavast maha jäi, vaid veri valgel nahal. Vairi pühkis selle ettevaatlikult maha.

Vampiirid tajusid, kuidas tüdruku süda vaevaliselt jälle tööle hakkas ning aeglaselt vähest verd ringi lõi. Minut minuti järel sai see järjest hoogu juurde ning kloppis mõne hetke meeletu kiirusega, enne kui jälle normaalseks maha rahunes.

„Ma arvan, et ta ärkab..“ sosistas Vairi vennale. „Too vett ja midagi süüa, Zephyr.“ käsutas ta siis. Vend noogutas kergelt ja lahkus. Kui naine pilgu tagasi tüdrukule pööranud oli, oli neid silmad lahti löönud, end istuli ajanud ja vaatas hirmunult naisele otsa. Tüdruku silmad lõid Varju pahviks. Talle oli alati meeldinud mõte, et tema ja ta vend on erilised oma silmade kontrasti tõttu, kuid selle tüdruku silmad olid midagi lähedast nende silmade erinevusele. Neiu üks silm oli eresinine ning teine mürk roheline.

„Kes sa oled?“