6. Peatükk // Vale

Isis seisis vestibüülis ja kirjutas teadetetahvlilt tunniplaani maha, püüdes keskenuda sellele, mida ta kirjutas, kuid ikkagi häiris teda hõberebane. Loom vaatas talle suurte silmadega otsa.
Tüdruk oli üritanud rebast tuppa jääma sundida, kuid see oli osutunud võimatuks.
Saanud kogu tunniplaani paberile kirjutatud pistis tüdruk paberi kotti ja tormas see järel saali, et enne esimest tundi süüa. Aktuse oli ta eelmisel päeval maha maganud.
Rebase kaotsi mineku pärast ta ei kartnud, kuna loom püsis tal koguaeg tihedalt kannul. Isis oli looma nimetanud eelmisel õhtul Ghost'iks.

Haaranud saalist kaasa kolm vorsti saia ja andnud kaks ka rebasele tõttas tüdruk jälle saalist välja trepidest ülesse, et jõuda rassiõpetuse klassini, mis pidi asuma üheksandal korrusel. Tüdruk oleks tahtnud Winter'i maha lüüa selle eest, et ta esimeseks tunniks selle oli nende klassile pannud.
Siiski jõudis ta üpris väsinult klassini enne tunni algus ja oli jõudnud ära süüa ka oma võileivad. Klassi uks oli lahti, nii et tüdruk sai juba õpilasi täis klassi minna. Ainult õpetaja oli veel puudu.
Klassil olid hallid seinad ja üpris ära lõhutud lauad. Tüdruk istus esimesse pinki aknapoolses reas, otse õpetaja laua ette, kuna kõik teised kohad olid juba ära võetud.
Rebane vudis tüdrukule järgi ja sättis end Isis'e koti varju, nii et teda ei olnud näha.
Koheselt tuli ka õpetaja, üpris vanaldase väljanägemisega vampiir.
Naine jagas neile rassiõpetuse õpikud ja käskis esimese peatüki läbi lugeda, kirjutades ise suurelt tahvlile "INIMESED".

Tund sai suhteliselt kiiresti läbi ja õpetaja jättis neile kodus peatüki veel kord üle lugeda.
Isis oli üks esimesi kes klassist lahkus ja võttis suuna elementide klassile, kus pidi toimuma kaks tundi järjest.
Väike rebane oli jälle koguaeg Isis'e kõrval, kuid õpetajal õnnestus loom mingi ime läbi klassi ukse taha istuma sundida.
Need kaks tundi tundusid Isis'ele lõpmata pikad, kuna ta ei osanud oma veetaltsutamis võimega veel midagi peale hakata.
Tüdruk puhises vihaselt, kui vesi tema ees klaasis ei teinud muud kui ainult loksus.
"Kujutle kuidas see klaasist välja tõuseb." õhutas õpetaja ja Isis põrnitses teda vihaselt.
"Pane silmad kinni." soovitas õpetaja.
Tüdruk pani silmad kinni, käed totakalt klaasi kohale üles tõtsetuna ja kujutles, kuidas vesi kraatsiliselt klaasist välja lae suunas kerkib.
"Väga hea." lausus õpetaja ja selle peale tegi Isis silmad lahti, hetkeks nägi ta neid spiraale, mida ta kujutlenud oli ja sai siis läbi märjaks.
Kaks teist veetaltstuajat temast laud ees pool möirgasid selle peale naerda.
Tüdruk krigistas hambaid ja viskas neid oma klaasiga, mille üks poistest vaevata kinni püüdis ja see järel uue veega Isis'ele tagastas.

Tüdruk jõllitas klaasi, kuni õpetaja teiste õpilaste tegemist vaatama läks ja üritas ette kujutada, kuidas vesi üles tõuseb. Tunni lõpuks pidi ta vormima palli, mis vähemalt kümme sekunditki klaasi kohal õhus püsib.
Vesi liigatas end vahetevahel, kuid jäi siis uuesti liikumatult seisma kui Isis'e keskendumisvõime kadus.
Tüdruk pani uuesti silmad kinni ja sai jälle märjaks, kui ta need avas ja nii mitmeid kordi järjest.
Poisi, kes tema üle ennem naernud olid, olid oma tunni tööga ilmselt valmis saanud ja saadeti nüüd Isis't aitama. Nad said päris korralikult naerda ja pidi Isis'ele koguaeg vett juurde tooma.
Lõpuks kui kaks piinarikast tundi läbi said, oli Isis loik märg. Õpetaja aurustas vee tema riietest, kuid Isis'e tuju see paremaks ei teinud.
Järgmine tund oli kahevõitluse tund. See pidi asuma kahevõitluse tornis.
Isis hilines tundi mõned minutid, kuna ta eksis lossis ära.
Deemonist meesõpetajal, kes nägi noor välja, kuid oli üle 80 aasta vana, nagu ta neile ütles, ei paistnud Isis'e rebasest sooja ega külma olevat. Kuna tüdrukul õnnestus häda pärast veest ainult pisike pall õhku hõljuma panna, anti Isis'ele puust latt ja saateti ta poksikotti nüpeldama.
See kord naeris juba suurem osa klassist. Isis'e nägu värvus vihast punaseks ja puust latt mruds tüdruku võimsate löökide all peagi puruks. Tunni lõpuks oli ta murdnud 8 latti ja poksikotist polnud ka midagi eriti suuremat järele jäänud.
Tüdruk lahkus klassist enne, kui õpetaja oleks teda seda sodi koristama pannud, mis poksikoti seest välja valgus.
Matemaatika tund möödus kiirelt. See kord Isis'e üle ei naerdud.
Peale matemaatikat tuli tüdrukul vaba tund.
Isis veetis selle tunni loodusõpetuse klassi vahetus läheduses ühes pisikeses koridoris.
Tüdruk vaatas Fol'i antud käevõru ja see muutus Isis'e pilgu all jääkülmaks.
Väike mustapeaga tüdruk kõõlus trepi peal, mis viis esimesest keldris alumisele keldrile ja kissitas silmi, mis polnud valgusega harjunud.
Must hunt kraapis mullast keldri põrandat, kaevates sinna sisse üpris sügava augu ning poetas sinna seejärel valge karbi ajades augu uuesti kinni. 
Hundi sinised silmad pöördusid tüdruku poole, kes kiiresti trepi pealt kadus ja keldrist välja ronis.
Isis võpatas ja lõi silmad lahti karates püsti ning röögatades kella vaatates. Ta oli loodus õpetuse tunni maha maganud, kell oli juba pool kuus, mis tähendas, et ta hakkas hilinema ka õhtusöögile, rääkimata siis lõunasöögist millele ta ka jõudnud ei olnud.
Nädal möödus nagu unenäos, tüdruku vee taltsutamis oskused ei paranenud ja ta mõtles ainult oma unenäole. See ei olnud tema mälestus, kuigi seal oli olnud tüdruk, kes nägi välja nagu tema ning hunt, kes oli tema isa. Samuti oli tegevus toimunud nende maja keldris.
Tüdruk kibeles keldrisse tagasi saamist, kuna ta tahtis teada, mis oli olnud karbis, mille ta isa maha oli matnud.



Laupäeva hommikul läks ta metsa otsima seda väravat, mille kaudu ta Varjuga reisinud oli, kuid tüdruk eksis metsas üpris lootusetult ära ja kasu ei olnud suuremat ka ta sabas tilbendavast Ghost'ist.
Tüdruk koperdas rebasele mitu korda otsa, ja lõpuks suutis loom veel kuidagi ära ka kaduda, kuigi ennem oli temast lahti saamine olnud totaalselt võimatu.
Tüdruk veetis tunde metsas rebast otsides. Lõpuks ta looma ka leidis, ühe puu juurde vahelt, kuhu too oli suutnud kinni jääda.
Tüdruk aitas looma lahti ja üritas uuesti väravat leida, kuid ta oli Black Stonest juba üpris kaugele eksinud. Ühtegi tuttavat puud ta kuskil samuti ei näinud.
Isis istus korraks maha puhkama ja silitas mudast rebast, kui see talle sülle ronis.
Tüdruk ärkas selle peale, et rebase raskus ta süles mitmekordistus. Tüdruk tegi silmad lahti ja vaatas üllatunult poissi ja tolle pead, mis tema süles oli. Tegu oli tollega kes ta tunnelitest välja oli juhatanud. Myr magas sügavalt.
Isis'e käsi oli poisi tumedates juustes ja ta ei julgenud seda sealt ka ära võtta, kartes poissi äratada.
Tüdruk ei kõhelnud hetkekski selles, et poiss oligi see rebane, kelle Fol talle saatnud oli. Vaevalt, et mees mingite ehtsate rebaste välja õpetamisega vaeva näha viitsid, et siis nende peas pärast urgitseda, otseloomulikult saatis ta tüdruku järele valvama inimese.
Isis'e nägemist hägustas hetkeks viha poisi vastu, kuid ta sundis end rahunema. Tüdruk oli viha sööstu ajal Myr'i juukseid sikutanud ja poiss liigatas nüüd kergelt.
Tüdruk pani uuesti silmad kiiresti kinni ja teeskles magamist. Paistis, et poiss oli oma veast aru saanud, kuna peagi istus Isis'e süles jälle rebane.
Tüdruk teeskles ärkamist olles ise samas maru vihane, et poiss tema järgi niimoodi nuhkimist jätkata kavatses. Tüdruk otsustas, et ta ei vaheta enam kunagi rebase juures olekul riideid.
Ta oli küll silmanurgast näinud, kuidas loom iga kord käpa silmade peale pani, ja ta oli seda veel armsaks pidanud, kuid sellegi poolest. Tüdrukule ei meeldinud mõte, et ta takjast rebane on muunduja.
Tüdruk lükkas Ghost'i oma sülest maha ja tõusis püsti. Väljas oli juba videvik, ta oli üpris kaua maganud.
Isis ohkas kergelt ja kortsutas siis rebase poole kulmu. Tüdruk pööras peagi pilgu loomalt ning vaatas metsas ringi. Tal polnud õrna aimugi, kust poolt ta tulnud oli.
Tüdruk hakkas jälle suvalises suunas astuma, hõberebane, või siis pigem muunduja, sabas.
Nad tiirutasid metsas üpris kaua ja mida kaugemale nad jõudsid, seda võõramaks ja suuremaks puud muutusid.
Tüdruk ja rebane jalutasid öö läbi. Koidikul andis tüdruk lõpuks alla ning vajus mingi üüratu tamme alla istuma. Lükates rebase oma sülest maha, kui muunduja sinna tahtis ronida. Rebane vaatas talle üpris üllatunult otsa.
"Ole õnnelik, et ma sind ära ei ole söönud." nähvas ta loomale ning pani siis silmad kinni. Lumes oli külm ja ta ei saanud seekod magada.
Peale paaritunnist lumes magamiseks sobiva asendi leidmist tõusis tüdruk uuesti püsti ja alustas suvaliselt teed. Rebane, kes oli magama jäänud, jäi maha.
Üksi jäänuna hakkas tüdruk igal pool nägema mingit tumedat välgatust. Kui see puu taha kauemaks jäi, nägi tüdruk hundi saba, kuid nii pea, kui ta looma poole jooksis, tormas see eest ära.
Tüdruk lootis, et tegu on mõne ta õe, või vennaga. See loom ei tundunud tavalise hundi moodi, kuna ootas teda pidevalt järgi.
Neid eksles hundi sabas üpris kaua, ja koperdas lõpuks mingi puu juurde taha, kaotades looma täielikult silmist.
Neid võpatas, kui ta Mirau'd lumes lähemale sumpamas nägi. Muunduja silmad põlesid süüdistustest, mis looma lähemale jõudes ka Isis'e peas kajama hakkasid.
Kass muundus poisiks ning tõmbas tüdruku püsti ja vedas seejärel puude vahelt välja lossi juurde. Isis ei suutnud uskuda, et ta sellele nii lähedal oli olnud. Ta oleks ometi mingigi koha ära pidanud tundma, või oma jälgi lumes nägema pidanud.
Ghost, või siis Myr, istus lossi ukse ees ja tormas Isis'ele ja Mirau'le vastu niipea, kui ta nad ära tundis.
Mirau lõi rebase jalaga eemale, mitte eriti tugevasti, kuid piisavalt, et ta teelt eemale lükata. Isis'el ei olnud sellest kahju.

Pool tundi hiljem istus Isis jälle Varju kabinetis ja laskis Mirau'l endale loengut pidada. Peale seda tulid Vari ja Winter kes kordasid sama jutu veel üle, enne kui tüdruk lõpuks uuesti oma tuppa pääses.
Uksel kaalus ta Ghost'i uksetaha jätta, kuid mõtles siis ümber ning lasi rebase sisse.
"Ma ristin su ümber." lausus tüdruk, kui ta oli voodile istunud ja keelanud rebasel enda kõrvale hüpata, kuna too oli märg ja mingil põhjusel ka mudane.
Ghost vaatas talle ootavalt otsa ning tüdruk muigas õrnalt. "Su uus nimi on Vale." lausus tüdruk. Isis ei olnud päris kindel, kas Myr sai aru miks, või ei, kuid inimeseks ta siiski ei muutunud. Tüdruku muie muutus mõruks. Käratanud Vale peale veel kord, et too voodisse ei roniks, läks tüdruk magama.